Nakrapuu viljaks peetakse ovaalset, pirnikujulist ebavilja, mis areneb õiepõhjast ja koosneb viljaraagudest. Seda nimetatakse akažuuõunaks ehk kašuõunaks. Ebavili kujutab endast kollast ja/või punast ploomi- või pirnisuurust moodustist, mis on magushapu, mahlakas ning seda süüakse toorelt.

Tegelikult on lugu nii, et neerukujuline üheseemneline luuvili, mida nimetatakse india pähkliks, kasvab pirnjalt paisunud lihaka viljarao otsas. Pähkel ise on umbes poole lühem, kui tema pirnikujuline õunataolise sisuga mahlane magushapu viljaraag, mis kasvab 5-10 cm pikkuseks.

Tegemist on kahtlemata kummalise viljapuuga – üheaegselt on ta nii pähkli- kui ka õunapuu. Mandlitaoline õli sisaldav seeme on söödav, seda peetakse üheks paremaks pähkliks maailmas, süüakse röstitult ja seejärel soolatult või suhkurdatult. Seemnetest saadud õli kasutatakse tihti šokolaadi valmistamisel.

India pähklid sisaldavad monoküllastumata rasvu, mis soodustavad südame-veresoonkonna tegevust ning antioksüdante, mis aitavad kõrvaldada vähki tekitavaid vabu radikaale.  Nad on suured magneesiumi ja kaltsiumi allikad, mis tugevdavad lihaseid ja luid. Samuti sisaldavad pähklid kiudaineid, mis on kasulikud seedimisele.  India pähkli söömine aitab kasutada organismis sisalduvat rauda, arendada luu- ja sidekude ning toota naha ja juuste pigmenti melaniini.  Märkimisväärne on E vitamiini, A ja B grupi vitamiinide sisaldus. B grupi vitamiinidest tähtsaim on B1 vitamiin e. optimismivitamiin.

Seemnekest sisaldab kibedat, põletava maitsega õli, mis nahale sattudes tekitab ville. Seetõttu on seemnete kestadest vabastamine tüütu ja ebameeldiv tegevus, ning kõik kaubanduses pakutavad pähklid on juba kooritud. Ka kibe õli on laialdaselt kasutuses ravimitööstuses.

Akažuu peamine saak on siiski tema õun, mida Indias, Mosambiigis ja Brasiilias väga laialdaselt kasvatatakse ja tarbitakse.

Kasutatud allikad:

1. „Maailma viljad“ H. Kiik, Valgus, 1989