Mustikas ja kultuurmustikas, kasvatamine ning kasutamine

Kas teadsite, et taimeperekond mustikas hõlmab 400 liiki väga erineva kasvuvormiga taimi – mõne sentimeetri kõrgustest roomavatest igihaljastest puhmastest kuni kümmekonna meetri kõrguste puudeni.

Enamus mustikaliikidest kasvavad Malaisias, Jaapanis, Kagu-Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas.

Eestis kasvavad looduslikult harilik mustikas ja sinikas. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

Kuid lisaks metsas kasvavatele looduslikele mustikatele kasvatatakse Eestis ka kultuurmustikaid. Igaüks võib rajada endale aeda kultuurmustika peenra ning noppida nendelt suuri ja maitsvaid marju.
Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi – ahtalehilist mustikat või kännasmustikat.

Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad- välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala. Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu. Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni 1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.

Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured- kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ning seega on neid vaja katta.

Nõuandeid ja soovitusi kultuurmustika kasvatamise ning paljundamise kohta loe Rodoaed.ee-st.