SEEMNED PUTUKATE TOIDUKS

Taimede seemned on paljude putukate kõrgeväärtuslik toit. Garnivooria ehk toitumine seemnetest aitab mõjutada ka taimede arvukust, tihedust ja levikut.

Närilised ja linnud otsivad suuremaid seemneid, rohttaimede pisikesed seemned on aga meelistoiduks just lülijalgsetele. Troopikas ja subtroopikas on kõige tähtsamad granivoorid sipelgad, parasvöötmes aga jooksiklased. Valdavalt on nad röövtoidulised putukad, kuid paljud jooksiklased toituvad kas või osaliselt seemneist, lehtedest, õietolmust ja viljadest.

Kuna seemned on paljude jooksiklaste energiarikas lemmiktoit, koonduvad nad kohtadesse, kus seemneid külluslikult. Seemneid otsides võivad mardikad ronida ka taimedele, eriti kõrrelistele ja sarikalistele. Hea ronimisoskuse tasuks on õied ja õietolm, kuivajooksik toitub näiteks tähtheina õitest; suur-kuivajooksik aga hoiab korvõieliste lähedusse ja ronib üles öösiti. Enamik jooksiklasi siiski taimedele ei roni, nemad leiavad seemned üles maapinnalt.

Põllul jõuavad putukad päevas ära süüa isegi tuhat seemet ruutmeetri kohta ja see mõjutab juba mulda kogunevat seemnepanka. Seega saabki granivooriat ära kasutada umbrohutõrjes, eriti kui umbrohtude tihedus ei ole suur.

Jooksiklastel on oma roll ka taimekahjurite biotõrjes. Umbrohuseemneid leidub põldudel külluses ja jooksiklaste toidulaud on alati kaetud. Toidu jälil liiguvad nad varakevadel põllu servadest põllule.
Biotõrjes on see oluline: kui näiteks jooksiklane hävitab lehetäisid juba nende sigimise algfaasis, väheneb kahjuri arvukus suviseks sigimise tipphetkeks tunduvalt.

Jooksiklased umbrohutõrjes

Vaid teatud taimeliikide seemneid süües mõjutavad jooksiklased oma elupaikade taimekooslusi. Paljud liigid eelistavad maltsaliste, rebasheinaliste jt laialeheliste umbrohtude seemneid kõrreliste omadele.

Katsed on näidanud, et jooksiklaste mõjul väheneb laialeheliste umbrohtude (valge hanemalts, rebashein) osakaal ja ka nende võime konkureerida kõrreliste umbrohtudega. Selle tõttu võivad aga kõrrelised saavutada ülekaalu põldudel, kus on palju seemnetoidulisi jooksiklasi.
jooksiklane3

Selliseid nihkeid ongi täheldatud minimeeritud mullaharimise tingimustes. Kui näiteks katse algul moodustas valge hanemaltsa ja rebasheina biomass 48% kõikide umbrohtude omast, siis kolme aasta pärast moodustasid nad ainult 28% kõikidest umbrohtudest. Kõrreliste osakaal aga tõusis samas 26%-lt 35%ni.

KUIDAS JOOKSIKLASI AIDATA?

Aiapidajale igati kasulikke jooksiklasi saab nende toimetustes toetada minimeeritud mullaharimisega. Maapinnale jäänud taimejäänused ja multš kasvatavad aias pisikeste kõdutoiduliste loomade arvukust. Nende järel ilmuvad platsi ka võtme-granivoorid – jooksiklased, kes toituvad nii pisiloomadest kui ka taimeseemnetest. Multšitud aladega loote jooksiklastele ka soodsa mikrokliimaga keskkonna. 

Loe tervet artiklit ajakirja Maakodu juuli numbrist.