Sellesama tohletunud väljanägemisega mugula istutasin keskmise suurusega potti umbes kaks korda sügavamale tema enda läbimõõdust. Istutamiseks kasutasin huumus- ja toitaineterikast sõelutud komposti ja kõdusõnniku segumulda, millele lisasin veidi ka sõelutud liiva. Istutuspoti põhjas oli loomulikult avaus ja umbes 1 cm paksune kergkruusakiht.

Kui mugul oli potti pistetud, sai ta kaela sortsu vett ja nii ta lillelauale ootama jäi. Et muld väga läbi ei kuivaks, lisasin vahetevahel vaid veidi vett, mingit elumärki polnud päris pikka aega.

Kuid ühel hetkel avastasin poti pinnalt midagi roosakat ja piigitaolist. Ennäe, mõtlesin, ta läkski kasvama.

Igatahes ajas mu mugul-titaanjuur ajapikku mullast välja umb 20cm pikkuse õisikuvarre, mille tipus asetses umbes 15cm pikkune rohelaigulisest-roosakast torbikusarnasest kandelehest ümbritsetud heleroosa õisik. Õidepuhkenuna on see kaunis vaatepilt, kuid mitte meeldiv haistmismeelele. Nimelt levitab ka mugul-titaanjuure õis üsna tugevat, ebameeldivat ja spetsiifilist raipehaisu. Taimele on see hais aga vajalik tolmeldajate kärbeste ligimeelitamiseks. Hästi intensiivne on see vänge hais umbes esimese 6-8 tunni vältel, siis see veidi taltub ja pole nii hingemattev. Teisel päeval pole hingematvast haisust jälgegi. Toredat õieilu jagub umbes nädalaks.

Peale õitsemise lõppu ajab mugul-titaanjuur välja ühe, umbes 60cm kõrguse rohelaigulisel varrel asetseva oliivrohelise laiuva lehe. Siis tahab taim ka regulaarset kastmist ja väetamist. Kastmiseks sobib toasoe vesi. Väetada kord kuus väetisega, mis sisaldab rohkelt fosforit, viimane stimuleerib uue mugula kasvu. Sügisel kuivab leht ära ja taimel algab puhkeperiood. Puhkeperioodil (mis võib kesta 3-7 kuud) taime ei kasteta ega väetata.

Kasvamiseks eelistab mugul-titaanjuur valget kuni poolvarjulist kohta. Kasvukoha temperatuuri suhtes pole mugul-titaanjuur väga nõudlik, talle sobib üsna hästi lai vahemik alates +16...+29ºC.