Neli ilukõrrelist, mis tõusevad talvises aias hästi esile
Tänu kõrrelistele ei muutu aed igavalt lagedaks. Talvist muinasjutuaeda ei tasu otsida kaugete maade taha, sest imelise maailma saab ise luua oma aeda graatsiliste taimedega.
Kõige muljetavaldavamad on talvel need kõrrelised, kes sügist trotsides püsti jäid: siidpöörised (Miscanthus), kastikud (Calamagrostis), kamm-sooheinad (Spartina pectinata), sinihelmikad (Molinia) jt.
Nende helekollased õisikuvarred muutuvad jäigaks ja tunduvad olevat veel püstisemad, nende graatsiline vorm lisab aiale salapära ja elegantsi.
Eriti kaunid on siidpöörised pakaselise ja tuulise ilmaga. Julgelt võib öelda, et siis on käes nagu nende teine õitseaeg. Siidpöörised on talvise aia valitsejad. See ilu on hoidmist väärt kuni kevade saabumiseni.
Paljud aiapidajad lõikavad sügisel agaralt puhmikute lehed ja kõrred maha. Siiski on küllalt põhjuseid, miks lasta kõrrelistel talvel aias valitseda.
Vana lehestik kaitseb taime külma ja niiskuse eest – nii väheneb talvise hukkumise võimalus. Pealegi muutuvad kõrreliste õisikud ja lehed talvise aia kaunistuseks. Ka linnud on tänulikud kaitse eest, mida puhmik talvel võimaldab.
Looduslike elamuste pakkumine on tänapäeva pargi- ja aiakujunduse levinud suund. Uus trend ongi aedniku kujundatud looduslikuna mõjuvad taimekooslused. Eeskujuks võetakse niidud, stepid, preeriad.
Aina rohkem hinnatakse taimi, kellel on püsiv arhitektuurne kuju läbi aasta. Kõrrelised ei hulluta meid värviliste õitega, vaid äratavad tähelepanu selge ja konkreetse vormiga. Nende võlu seisnebki lehtede ja varte graatsilises graafilises joonises ning tihedate puhmikute lakoonilises kasvukujus.
Kõrreliste kasvukujude mitmekesisus ning nende muutumine läbi aasta annavad loomingulisele aiakujundajale võimaluse luua põnevaid ja üllatuslikke efekte. Kaasajal on olemas suur valik ilukõrrelisi, mis kõiki ootusi täidavad. Ilukõrrelised on taimed, kes toidavad moodsat aiakunsti.
Abiks oli ka Helle Väärsi “Kõrreliste lummuses”
