Neli uut õunasorti lähevad Lätti katsetele
Katsetes tehakse kindlaks, kas nad erinevad selgesti kõigist seni tuntud sortidest, kas tunnused on püsivad ja taimed omavahel ühtlikud. Kuni rahvusvaheliste katsete lõppemiseni on nad ajutise kaitse all. Seejärel antakse Eesti Maaülikoolile sortide omanikuna ametlikud sorditunnistused. Kõik nimetatud sordid on vanemteadur Kalju Kase aretatud. Kolme sordi aretustöö algas aastal 1982, sordiga ‘Kersti’ aga 1983.
‘ALAR’
Selle sordi vanemad on USA sort ‘Cortland’ (kuulub ka Eesti soovitussortimenti) ja minu varajasem suureviljaline eliitseemik L9-2, mis paistis silma õuna ilusa välimuse ning hea maitse poolest.
Üleskasvatatud seemikute hulgast valisin välja puu nr 281-14, kes kandis esimesi vilju 1993. aastal. Pärast pikka arupidamist võtsin ta 2000. aastal eliittaimeks. Mitmes paigas katsetamise tulemusena kogunes hulk kiitvaid hinnanguid, mistõttu registreerisin ‘Alari’ uueks sordiks.
Ümmarguse kujuga õun on keskmise suurusega (100–150 g), küpse vilja põhivärvus on helekollane. Kattevärvus katab õuna suuremas või vähemas ulatuses ning on helepunane, mõnikord ka natuke tumedam. 2009. aastal olid paljud õunad peaaegu üleni punased. Viljaliha on keskmise tihedusega ja mahlane. Õuna magus maitse on parim septembris, kohe pärast koristamist. Pikemalt säilitada ei ole mõtet, kuna juba oktoobris saab selle uue õuna parima maitse aeg mööda.
Puu on keskmise kasvuga, kannab võra ulatuses vilja ühtlaselt ning on hea saagiga.
Ristamise tulemusena saadud seemnetest kasvanud puudest valisin välja taime nr 281-13, kes oli jõudnud esimese viljakandmiseni 1997. aastal. Viie aasta pärast võtsin ta eliittaimeks ning katsetasin mitmes aias. Sain väga häid hinnanguid, nii et otsustasin ta registreerida uueks sordiks. Eriti mõjutas vaekaussi Läti Riikliku Puuviljandusinstituudi soovitus alustada meie naaberriigis ‘Aule’ laialdast katsetamist tootmisaedades.
Õun kaalub 100–200 g, mõnikord rohkemgi. Kuju on korrapärane, laiümmargune või ümmargune. Küpse õuna põhivärvus on helekollane, erk punane kattevärv on ahvatlev. Kattevärvi ulatus võib varieeruda; 2009. aastal olid paljud õunad üleni punased, nagu on näha fotoltki. Viljaliha on tihe, mahlane, magushapu. Väga hea maitsega õunad koristatakse septembri keskpaigas, Lõuna-Eestis nädal varem. Õunad säilivad veebruarini. Edaspidised katsed näitavad, ehk saab neid kauemgi hoida.
Puu on keskmise kasvuga, soodsalt paiknevate võraokstega. Vilju kannab enamasti lühiokstel, on hea saagikusega. Kokkuvõttes väga paljutõotav sort.
Selle sordi vanemad on minu poolt varem valitud suureviljalised eliitseemikud L8 ja L25. Nende vanemate järglased on ka minu sordid ‘Kallika’ ja ‘Liivika’.
‘Kersti’ emapuu jõudis viljakandmiseni 1998. aastal. Palju aastaid pidasin tema puuduseks seda, et viljakest ei ole sile. Kui aga selgus, et ta on suurepärase säilivusega, kusjuures mahe magushapu maitse ei ole halvenenud veel maikuuski, otsustasin ta registreerida uueks sordiks. Õuna helekollasel põhivärvil on erk kattepuna enamasti kuni poole vilja ulatuses. 2009. aastal tehtud fotol on aga näha peaaegu üleni punaseks värvunud õunu.
Puu on keskmise kasvuga või nõrgapoolne, laiuti suunduvate okstega. Saagikande võime peab selguma edasise katsetamise käigus.
Puu on keskmise kasvutugevusega, võraoksad on soodsa väljumisnurgaga. Suure saagiga puude kasvatamiseks vajab ‘Madli’ sordiomast lõikamist, mille on välja kujundanud Tartu-lähedase praegu Eesti Maaülikooli alluvuses töötava Rõhu katsepunkti endine juhataja Madli Jalakas.
Kust tulid uute sortide nimed? Alar on minu poja ja Aule tütretütre nimi, kolmanda ja neljanda sordiga pean aga meeles kolleege: Kersti Kahu on minu kaastöötja Polli aiandusuuringute keskuses ja Madli Jalakas töötas aastaid Rõhu katseaia juhatajana.
Artikkel ilmus ajakirja Maakodu jaanuari numbris.
