Eriliseks teeb aedruudi tema süstemaatiline kuuluvus ruudiliste sugukonda, kuhu kuuluvad ka korgipuud, koldpuud, moosesepõõsas ning eeskätt tsitrused. Tegelikult oleks mõttekam sugukond kõige olulisema perekonna järgi tsitruseliste sugukonnaks nimetada.

Ruudilised ehk tsitruselised kipuvad olema vürtsika lõhnaga. Pea kõigile meeldib aromaatsete tsitruste lõhn, ehkki paljud on nende suhtes allergilised. Veel hullem lugu on moosesepõõsa ja paraku ka aedruudiga.

Mitmel aastal ei saanud ma aru, miks peale ürdiaia rohimist päev-paar hiljem ilmusid mu kätele väga sügelevad vesivillid. Kahtlustasin va müüriäärset vereurmarohtu. Tegelikult osutus süüdlaseks ruut.

Tavaliselt rohisin enne nendeni jõudmist salveisid, kus tagasi lõigatud varretüükad käsi kriimustasid. Ning just neisse kohtadesse need vastikud villid tulid. Kui nonde tekkepõhjuse jälile sain, oleksin võinud ju va ohtlikud ruudid sootuks ürdiaiast välja rookida? Seda ma aga ei raatsinud. Ikkagi tsitruseline, alt huvitavalt helekoorsete puitunud okstega poolpõõsas ja puha. Õnneks polnud varsti ruute peagu üldse vaja rohidagi, sest nad külvasid aastatega endi kasvuala tihedalt järglasi täis. Ju neile siis nii väga meeldib see põuane lõunaseinaäärne liivmullane paik. Paraku tunnevad nad end liigagi hästi, marssides mööda ürdiaeda aina edasi, olles juba peagu neelanud iisopite ala. Varem või hiljem peab neid siiski ohjeldama hakkama.

Ruut olla muide ka hinnatud maitsetaim. Teda lisatakse väikeses koguses kastmetele, salatitele, pasteetidele, eri lihadele, olla asendamatu koostisosa grappas ehk itaalia veinimarjaviinas. Siiski pole aedruut senini ahvatlenud end mu tehtavatesse toitudesse lisama. Sest selle taime lõhn on mu meelest pigem õige vänge hais. Huvitav oleks kellegi teise ruudiga maitsestatud toitu mekkida. Seni aga on aedruut minu jaoks pelgalt üks omapärane ilutaim. Kahjuks seejuures ohtlikuvõitu oma ville tekitava toime tõttu.