Oliiviväljad Alpides kosutavad hinge
Kobarhüatsindid ja rosmariinipõõsad õitsevad ning üsna toekate õlipuude vahelt paistab Garda järv oma pisikeste saartega, ümber kõrguvad Alpid.
Otse pea kohal kerkib 2 versta kõrgune Monte Baldo mäesein, lubjakaljused tipud lumest kiiskavvalged. Pikast talvest tuimestunud meeltele on olnud nii järsk külluse keskele jõudmine pisut segadusse ajav. Millest üldse kirjutada, millises järjekorras? Noh, piisab, kui mainida alustuseks eile varahommikust Udinest läbisõitu, kus silmasime esimesi lõunamaa puid, mis tekitasid mõistagi vasikavaimustust. Siis järgnes igavavõitu Veneto lame tasandik, viimseni kultuuristatud. Läände liikudes täitsid Alpid põhjakaart, uppudes roosakas-sinisesse hägusse. Tjah, õhk on siin praegu kummaliselt sumehämune, sageli meenuvad Monet’ maalid.
Buss kimas mööda Padova vulkaanilistest mägedest. Kuum 9. aprilli hommik Veronas, siit alates saime omapead liikuma hakata. Et parajasti seisis ees Garda linna viiv buss, siis alustasimegi ringi ümber Garda järve just sealt. Kui mu kolme aasta tagune reis viis Horvaatia rannikule ja saartele, mis mõjusid oma lambakadastikega justkui ülevõimendatud Lääne-Eesti, siis siin järve ääres on kõik palju võimsam, eksootilisem. Põhjus on haruldases kliimas – 65 m merepinnast asuva ja Alpidesse lõikuva Garda järve ümbrus kujutab endast eraldi põhjas asuvat vahemerelist saarekest. Hea kliima on tinginud võimsalt arenenud turisminduse, mistõttu suvisel rahvahordide ajal ma siin küll viibida ei tahaks. Kuid aprill on veel üsna talutav.
Nojah, Garda linn. See näis esmapilgul nagu mingi Musta mere äärne Suhhumi vms. Üle linna kerkib mitusada meetrit kõrge Rocca, kõikjal aina karuspalmid, igihaljad magnooliad ja muu säärane. Kohe bussist väljudes lõi ninna meeldivat lõhna. Vist tuli see eeskätt suurtest õitsvatest loorberipuudest. Omaette vaatamisväärsuseks olid vägevad skulptuurseks pügatud plaatanid.
Kõndisime lääne suunas San Vigilio poolsaare tipu poole. Teel tulvasid pillava küllusega vastu pea kõik lähisvahemerelistele pooligihaljastele metsadele iseloomulikud liigid. Valitsesid kohevates valgetes õisikupahvakates saared, magusalt lõhnavad mahaleb-kirsipuud ja humalpöögid. Lisaks tseltiseid, õites viirpuid, tärpentinipistaatsiaid. Viimase nimi ei taha mul sugugi kergesti keelele tulla ja pigem kutsun seda liiki ladinakeelse Pistacia terebinthus’e järgi terebintusteks. Igihaljastest kohtasime lõhnavates õisikutes vahemere lodjapuid, loorbereid, oleandreid, fillüüriaid… Üleval hiiglaslikul kaljuseinal kollendasid sarikherne kidurad põõsad. Siin-seal oliivisalusid, küpressisambaid. Mis aga peamine: olime jõudnud kohale just täpselt juudapuude õitsemise haripunktil. Lillas liblikõite pilves juudapuud on kevadise vahemerelise looduse kõige silmapaistvam nähe. No nad on tõesti vaimustavad! Üks eriti suurepärane pilt avanes ühe juba kõrbema kippuva rohuga lubjaklibutee servis, kus toretsesid eakad oma 8 m kõrged ja jalamilt üle 5 jala läbimõõdus õlipuud, seas laiutav ere värvipomm – juudapuu. Tüümian õitses, julged sisalikud vahtisid meiega oliivitüvedelt tõtt. Jah, just sellest olin ma unistanud...
Kuid kõik jätkus tõusvas joones. Leidsime tihedalt asustatud järve ümber vist ainsa vabalt kasutatava n-ö metsiku telkimispaiga toredas oliivisalus.
Nii lummav oli seal tänane hommik. Kohe ärgates ja telgiust avades lõi vastu magusalt lõhnav leebe õhk. Küllap olid peamiseks lõhnajateks mahaleb-kirsipuud, kuid ju andsid oma osa ka vahemere lodjapuud. Pesin viltukihilistel paekaljudel külmas järvevees käsi ja jalgu ning siis unustasin end istuma. Võibolla jäävad need hetked mu reisi ühtedeks paremateks? Ma lihtsalt olin, lõhnavas linnulaululises aprillihommikus, vastas üle vee helendamas Manerba pankrannik, lained lobistamas jalge ees. Tundsin, kuidas taas kord õlipuud mind vaikselt ära tegema hakkavad. Ma ei saa aru, mis vägi neis on, aga millegipärast panevad nad endasse kiinduma. Õites juudapuud on mu kevade lemmikud. Üldiselt aga vist hingeminevaimad on õlipuud. Neil on ikka veel mullused mustad oliivid küljes. Mekkisin üht. Õliselt mõnus, aga siis lõi kibedus otsustavalt välja.
Palju oli täna elamusi piki Garda idarannikuteed käies, bussiga Malcesinesse sõites. Mäeseinad kiskusid aina kõrgemaks. Malcesines uhkeldasid postkaardivaated kanaari datlipalmidega, taustal kõrgumas Monte Baldo lumine hari. Ja tsitrused kasvavad siin vabalt väljas. See on juba natukese liig. Võtta või kompottvaade oranžide mandariinisarnaste viljadega tsitrustega, seas karuspalme ja kuuski, lumevalevus raamiks. Siin leidub aedades üllatavalt palju kuuski, kes looduslikult kasvavad samas mägede kõrgemates osades. Ja on ka kaski. Paganama sürr pildid alatasa: ikka koos õlipuud ja kuused, või siis kahar kodune tuules sahisev kask datlipalmi seltsis.
Tjah, siin on kõik kõrvuti olemas. On fjordlik järv, lumised mäed, kuusemetsad, oliivinõlvad, koos Põhja-, Kesk-Euroopa ja vahemerelised liigid. Eesti tundub selle kõrval… ohjah. Ta meeldib mulle küll väga, ikkagi sünnimaa ja oma keelekeskkond ja puha, aga ometi tahaks veidikesegi paremat kliimat. Ja siis mõnd õlipuud tahaks omale aeda. Pidin siit juba mõne varisenud vilja kaasa korjama, aga milleks? Õlipuud ei hakka Eestis iialgi kasvama.
Ma ei viitsi pikki vahemaid eriti reisida. Aga et tunda õlipuude all viibimisel valdavat hingekosutavat head rahulolu, olen sunnitud nähtavasti edaspidigi lõuna poole Alpe ründama. Ikka ja jälle.
