Pea meeles! Permakultuuri peenar ei ole võluvits – vaeva tuleb ikka näha
(1)
"Enne kui jõuad tähele panna, on multš huumuseks muutunud ja taimed tarvitavad seda toiduks. Kui paistab paljas mullapind ja umbrohud pistavad pea välja, siis on tagumine aed,” sõnab permakultuuri disaini koolituse läbinud Maali Käbin.
Multšimine kui tõhus relv
Maali kaevas just juunikuus ümber viis aastat tagasi rajatud peenrad.
Tookord pani ta põhja paksult pappi ja ajalehti, seejärel puitu nagu vanad lehtpuupakud ja oksad, siis veel kanasõnnikut, muruniidet, mulda ja kõige peale põhku. Igal aastal on ta multšinud ja väetanud kättesaadavate materjalidega.
"Nüüd viis aastat hiljem on seis selline, et peenras on ilus kohev must muld, aga osa puitu pole selle nelja-viie aastaga jõudnud põhjast päris ära kõduneda,” jutustab Maali, “kuna mina olin laisk ja ei multšinud igal aastal väga hoolikalt - samuti ei katnud ma kinni peenraid ümbritsevat ala - siis nüüd on minul naadijuured tunginud puidu vahele.”
“Ära sina ole laisk!” tuletab Maali meelde, “naadi ja orasheina juur on väga võimas. Nad kasutavad ära igat võimalust rammusa mulla suunas kasvamiseks."
Maali sõnab, et permakultuur ei ole võluvits – vaeva tuleb ka ikka näha.
"Õige permakulturist multšib nii usinalt, et peale soovitud taimede ükski vilets vitsake tõusta ei saa," sõnab Maali.
Maakodu maikuu numbris oli juttu permapeenra rajamisest, juulikuu numbrist loe sellise peenra hooldamisest.
