Pihlaka vilju kutsutakse rahvasuus marjadeks, kuid botaaniliselt oleks õige öelda õunvili. Nende maitse on pisut mõrkjas, kuid sellest hoolimata kasutatakse pihlakamarju erinevate hoidiste, želeede, veini ja äädika valmistamiseks. Marju korjama minnes tasub meeles pidada, et pärast esimesi öökülmi muutub nende maitse tunduvalt paremaks.

Pihlakamarjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini ja karotiini, lisaks veel mineraalaineid, pektiini, flavonoide, eeterlikke õlisid ja parkaineid. Pihlakas leiab kasutust nii maagilistes riitustes kui rahvameditsiinis.

Ravimtaimena aitavad pihlakamarjad vähendada kõhugaase, seovad sooltes tekkinud mürkaineid ja aitavad taastada sealset normaalset mikrofloorat. Pihlakamarjadest saab abi hingamisteede haiguste puhul, nad vähendavad vere kolesteroolisisaldust ning neid on tarvitatud kui veeajatit ja kerget kõhulahtistit.

Pihlakamarju võib süüa värskelt või külmutatult. Kui värske mari tundub liiga mõrkjas süüa, võib neile lisada suhkrut või mett. Kuivatatult on marjad hea lisand mitmesugustesse teesegudesse. Ka on marjad head erinevate hoidiste valmistamiseks. Loomulikult võib neid valmistada suurema või vähema suhkru hulgaga, pihlakaid võib kombineerida õunte ja teiste marjadega. Pihlakamarjadest hoidised on heaks lisandiks erinevate liharoogade juurde. Mina valmistan oma pihlakamarjamoosi vanaema lihtsa retsepti järgi:

Vanaema pihlakamarjamoos

Selleks on vaja umbes 1 kg puhastatud pihlakaid, umbes 700g suhkrut, pool klaasi vett. Vartest eemaldatud pihlakad pesta ja nõrutada sõelal. Panna poole klaasi veega paksupõhjalisse potti keema. Kuumutada tasasel tulel, kuni marjad muutuvad pehmeks. Seejärel purustada pehmenenud marjad roostevabast pudrunuiaga, lisada suhkur ja aeg-ajalt segades kuumutada kuni segu pakseneb veidi. Pealetõusnud vaht riisuda vahukulbiga. Kes põlgab ära moosis leiduvad kestad ja seemned, võib keedise läbi sõela ajada. Valmis moos panna väikestesse purkidesse ja sulgeda eelnevalt läbikeedetud kaantega.