Pilkupüüdev granaatõun
Granaadipuu pärineb arvatavasti nüüdse Iraani piirkonnast ning teadlikult on teda kasvatatud juba üle viie aastatuhande. Granaatõuna ammust tuntust tõestavad selle puu kujutised, näiteks Egiptuses maalingutel juba 1500 aastat eKr, samuti puu ja tema viljade korduv mainimine nii piibli kui ka talmudi vanades tekstides.
Eriti suurtesse kõrgustesse see puu ei püri, kasv piirdub tavaliselt mõne meetriga. Õied on silmatorkavalt kaunid, tavaliselt viie kaupa koos, värvuselt roosad või punased.
Viljunud õitest arenevad rohkem kui poole aasta möödudes viljad. Inimesed kasutavad oma huvides pea kõiki selle taime osi, tõsi, mõningaid rohkem kui teisi.
Näiteks puu koort on tänu ülirohkele parkainete sisaldusele sajandite vältel kasutatud abivahendina nahkade parkimisel. Lisaväärtusena annab koor pargitud nahkadel tumeda tooni.
Koorest tehtud parkaineterikast tõmmist kasutati vanasti seedekulglast parasiitusside väljutamiseks ning biotõrjes putukate eemalepeletamiseks. Punaste kroonlehtedega õitest või viljamahlast saadi värvaineid, mida pruugiti kangaste värvimisel.
Granaatõuna mahlast põhjustatud plekid on püsivad ning nende eemaldamine tekstiililt äärmiselt vaevarikas tegevus, nii et viljade käitlemisel pole sellekohane ettevaatus sugugi liiast.
Ammusel ajal leotati peenestatud lehti äädikas ja saadud tumedat lahust kasutati tindina. Et puu ise on välimuselt vägagi pilkupüüdev, eriti õitsemise ajal, on granaadipuu ka kaunis dekoratiivtaim. Vana-Kreeka kultuuris oli granaat-õun armastuse, abielu ja viljakuse sümbol, kusjuures oma panuse sellesse uskumusse andsid nii punased õied kui viljade sisu värvus.
Ohtralt legende
Abielu sümbolina oli granaatõun jumalanna Hera tunnusese. Tegu oli erilise puuviljaga, uskumuste kohaselt oli esimene granaadipuu võrsunud Dionysuse verest.
Vanas Roomas tähistas granaat-õun viljakust, kevadet, noorenemist. Siingi usuti granaatõuna ja vere sidet. Antiik-Rooma kultuuris kasutati kõnealust vilja ka viljatuse ravis ning granaadipuu okstest pärgi kandsid noorikud. Viljatuse ravi oli tollal lihtsamast lihtne − need naised, kel lapsi üldse polnud või oli liiga vähe, pidid ohtralt granaatõunu sööma.
Mõnes granaadipuu looduslikus kasvupiirkonnas on tänini säilinud tava, millega pulmas ennustatakse noorpaarile lasterohkust põhimõttel: kui palju vastu maad visatud viljast seemneid välja lendab, nii palju on tulevikus järglasi oodata.
Granaadipuu ladinakeelse nime (Punica granatum), mis bioloogias tänini kasutusel, panid roomlased kartaagolaste ehk puunlaste järgi. Kohtudes granaadipuuga Põhja-Aafrikas, nimetasid nad selle taime vilju puuni õunteks. Ladinakeelse teadusnimetuse teine pool granatum tähendab tõlkes teraline, seemneline. Arvatakse, et granaat-
õuna seemnekülluse ja granaadi kui lõhkekeha kildude nimetuste vahel on samuti tähenduslik seos.
Granaatõuna tähtsus peegeldub ka usundites. Budismis peetakse granaatõuna lihtsalt õnnistatud puuviljaks. Islami traditsioonid soovitavad granaatõunte söömist hingelise tasakaalu saavutamiseks.
Kristluses sümboliseerib granaatõun kirikut, kusjuures rohkearvulised seemned viitavad arvukale kristlaste perele. Kristluses tähendab granaatõuna motiiv ka kevadet ja lootust.
Ka judaismis on granaatõuna sümboleid kasutatud religioossetel motiividel, näiteks preestrirüüde ja templisammaste kaunistusmotiivides. Granaatõunapuu oks on end sisse seadnud ka saareriik Grenada lipul ja Hispaania riigivapil, samuti on granaatõunast inspireeritud Hispaania ja Nicaragua linnade vastavad nimetused. Loo peategelane on ka Hispaania ja Liibüa rahvustaim.
Seemneküllane vili
Granaadipuu viljad on ümarovaalsed, kaetud paksu koorega. Tavaliselt küünib viljade läbimõõt kümmekonna sentimeetrini, kuid on ka suuremaid eksemplare. Sama kehtib viljade kaalu kohta, mis enamasti jääb saja-kahesaja grammi piiridesse, kuid üksikutel hiidviljadel võib küündida poole kiloni.
Viljaliha jaguneb vaheseinte abil sektoriteks. Granaatõunas on rohkesti seemneid, nende arvele langeb julgelt pool vilja kaalust. Väiksemates viljades on seemnete hulk loendatav sadades, suuremates ületab isegi tuhande piiri. Seemned on pikliku kujuga ja iga seeme on ümbritsetud mahlaka ümbrisega ehk seemnerüüga, milles peitubki mahlavaru. Söödavad osad ongi vilja sees paiknevad mahlakad seemnerüüd.
Idamaade köögitavades kasutatakse vilja sisemust täitvaid seemnetega mahlakotikesi lisandina salatitele, linnulihale, kaladele ja mereandidele. Seemnete eraldamine neid ümbritsevast mahlakast kotikesest on värske vilja söömisel tülikas ja aeganõudev. Tõsi, aretustöö on tänapäeval jõudnud isegi niikaugele, et on vilju, mille seemnerüüdes seemneid polegi. Ka mõrkjamekilistel seemnetel on kindel koht toiduvalmistamisel, neid kasutatakse lihatoitude maitsestamiseks.
Sageli kuivatatakse sellel eesmärgil seemneid koos seemnerüüga. Seemnetes leidub ka naissuguhormoonile östrogeen analoogse toimega ühendit, nii et teatud seos viljatuse raviga on granaatõunal tõesti olemas.
Viljad säilivad suhteliselt hästi, oma panuse selleks annab paks ja nahkjas viljakate. Loomulikult on olulised ka säilitustingimused. Lausa mitu kuud saab vilju säilitada jahedas (+2…+6 kraadi) ning kindla õhuniiskuse juures. Tasub teada, et säilitamisel viljakest mõnevõrra tiheneb, tugevneb ning kaitseb vilja sisu.
Veripunane mahl
Vast kõige tuntum toidutoode, mida granaatõuntega seostatakse, on viljade pressimisel saadav mahl. Kui mahla pressitakse tervikviljadest, on mahlas nii palju parkainet tanniini, et seda tuleb želatiiniga sadestada. Granaatõuna mahl on eriline mitmes mõttes. Esiteks, seda iseloomustab kaunis kauapüsiv värvus, mis segujookides säilib. Teiseks, mahla maitse on üpris erilaadne, sest selles on rohkelt nii suhkruid (glükoosi, fruktoosi, sahharoosi), orgaanilisi happeid (eriti sidrunhapet, samuti askorbiinhapet) kui ka parkaineid (tanniin).
Loomulikult sõltub mahla maitse veel vilja küpsusest ning sordi eripärast. Ehkki granaatõuna mahl on tuntust kogunud mikroelementide (raud, tsink) arvestatava sisaldusega, seab parkainete rohkus nende biosaadavusele tõkke. Lisaks neile mikroelementidele on granaatõunas veel mitmeid B-rühma vitamiine (B1, B2, B5, B6, foolhape), pigmente ning arvestatavalt kaaliumi- ja fosforiühendeid.
Just erilaadne ja tugev maitse lubab granaatõuna mahla edukalt segada teiste mahladega. Kolmandaks, mahlast võib teha mitmeid toidutooteid. Väga levinud on näiteks mahlast siirupi ja karastusjookide valmistamine, idamaine köök kasutab palju granaatõunamahlal põhinevaid lihamarinaade ja kastmeid. Mingi osa mahlast läheb ka veini tooraineks või kulub kokteilide segamiseks. Lisaks eelmainitule saab mahlast teha kauni värvusega tarretist, glasuure, mahlajääd, marmelaadi ja muidki magustoite. Mahlatoote ostmisel peaks kindlasti vaatama, kas tegu on täismahla, nektari või hoopiski mahlajoogiga. Mahla osakaal määrab ka toote hinnataseme.
Neljas mahla kasutusotstarve on tervise turgutamine. Granaatõunamahla on sellel eesmärgil pruugitud juba aastatuhandeid. Muistsel ajal määrati selline ravi kõhuvalude, samuti kõhulahtisuse korral. Viimasel juhul olid toimijateks just mahlas leiduvad parkained. Ammustel aegadel tarvitati suure park-ainete sisaldusega mahla, mida saadi koos koorega peenestatud viljadest, seedekulgla siseparasiitide väljutamiseks. Tasub siiski teada, et granaadikoores on lisaks park-
ainetele ka alkaloide.
Minevikust on teada-tuntud veel selle mahla palavikku alandav toime ning seda pruugiti ka organismi üldtugevdava vahendina. Kuna mahlas on rohkelt bioflavonoide, kasutatakse nüüdisajal mahla kuiv-ekstraktist valmistatud imemistablette organismi antioksüdantide varu täiendamiseks.
