Punasel kuulsuslillel on erakordsed õied

Punane kuulsuslill (Clianthus puniceus) on Uus-Meremaalt pärit igihaljas põõsas liblikõieliste sugukonnast. Tema rahvapärased nimetused tulenevad ülipõneva kujuga säravpunastest õitest, mis meenutavad papagoi nokka või vähi sõrga.

Maoorikeelne nimetus Kōwhai ngutukākā viitabki ühele konkreetsele endeemsele papagoile Uus-Meremaal.

Punase kuulsuslille looduslikke algupäraseid kasvukohti on tänaseks säilinud vähe, vaid Põhjasaarest läänes asuv väike Moturemu saar. Samas võib leida neid Uus-Meremaa saarestikus kõikjalt, kus on aegade jooksul inimasustus olnud. Kasvukohana on eelistatud valgusrikkad paigad; järsakud, kivised paljandid, järvede-ojade kõrgemad kaldad.

Taimed võivad sirguda kuni paari meetri pikkuseks. Laiali asetsevatel poolpuitunud okstel paiknevad 15 – 25 cm pikkused longus sulgjad lehed. Heleroheliste lehtede ülemine pind on kaetud hallide karvakestega. Õitsemine toimub tavaliselt kevadel-varasuvel, soodsates tingimustes teistkordselt aastas või isegi aastaringselt. Tugeva kestaga kaetud seemned säilitavad elujõu väga pikaks ajaks (kuni 30 aastaks), mis võimaldab neid väga lihtsalt hoida ja transportida.

Kuulsuslille imeilusad õied on teinud temast armastatud ilutaime. Sageli kasvatatakse neid võrestikel toestatult või seina najale kinnitatult. Aretatud on roosade ning valgete õitega sorte (`Flamingo`, White Heron`). Aianduses levinud taimed pärinevad geneetiliselt samadest esivanematest.

Kuulsuslilled tahavad päikeselist, kuid talvel võimalikult jahedat (10 – 14ºC) kasvukohta. Mullasegu peaks olema hästi vett läbi laskev, oluline on poti põhja teha potikildudest drenaaž. Vältida ülekastmist, samas ei tohi ka juurepall täielikult läbi kuivada. Kasvuperioodil väetada toalilledele mõeldud üldväetise lahusega. Pärast õitsemist lõigata võrsed ligi kolmandiku võrra tagasi. Seemneid on soovitatav enne külvamist soojas vees leotada.

Kahjuritest on tüüpiline nagu liblikõielistel taimedel üldse kedriklest, kes eriti hästi areneb kuivas ja soojas ruumis. Kõige kindlam viis on sel juhul taim hävitada, et ei toimuks teiste toataimede nakatumist. Samas võib ka mürgilahusega pritsida, mida oleks soovitav teha võimalusel õues. Kuulsuslillede eluiga ei ole väga pikk, looduses paarkümmend, kultuuris 2-4 aastat.

Esimesena eurooplastest avastas kuulsuslilled 18. sajandil kapten James Cook oma kuulsal ümbermaailmareisil.