Juba aastaid tagasi leidsin aiakeskusest nägusad bambuskepid, mis on kerged, tugevad ja vastupidavad. Enne maa külmumist torkan need taime ümber maasse.

Varem asetasin kepid lihtsalt kaldu taime ladva suunas, kuid peagi leidsin, et veel parem on vaiad pealt nööriga kokku siduda. Selline “püstkoda” kaitseb puud tõhusalt raske lumemütsi vajutuse vastu.

Kevadtalvise päikese eest kaitsen igihaljaid puid rohelise varjutuskangaga, mida on nüüd lihtne bambuskeppidest karkassile laotada nagu mantlit õlgadele. Kinnitan kanga vanade, aga tugevate kardinaklambritega. See on väga mugav ja töö edeneb kiiresti. Teen seda kohe jaanuari algul, sellega minu sügisesed aiatööd siis ka lõpevad. Kevadel hoian varjutuskangaid peal seni, kuni maa on sulanud ja taimed saavad juba mullast vett kätte.

Kerajate elupuude võra seon kokku aianööriga. Seda tuleb teha plusskraadidega ja tingimata kuiva ilmaga, et võra sisse ei jääks niiskust, mis soodustab haiguste arengut. Seon võra üsna kitsaks, liikudes alt ülespoole. Nii ei murdu lumega ükski oksake ja võra püsib seest kuiv. Kokkuseotud elupuudele tõmban pähe varjutuskangast kotid nagu mütsid, õmblesin need ise. Kotisuud nöörin alt kinni.

Kahel viimasel talvel on minu ponnistused end igati õigustanud. Kevadel elupuid nööridest vabastades on nad olnud imekaunilt rohelised, ja mis kõige tähtsam – ühtlaselt ümarad pallid.

Maapinda ilupõõsapeenral katan männikooremultšiga. See teeb mu elu lihtsaks, sest hoiab niiskust ega lase umbrohul kasvada, lisaks meeldib puukoor mulle oma loodusliku väljanägemise poolest. Talvel hoiab koorepuru aga juuri külmumise eest. Järgin hoolsalt profiaednike soovitusi, et multšikiht oleks enne talve tulekut vähemalt 5–6 cm paksune.

Roomavatele kadakatele panen okste alla maapinnale kuuseoksi ja kive. Nii käib õhk põõsa alt läbi ega teki niiskust, mis soodustab seenhaiguste arengut.