Puusõnajalg jaanuari vihmas ja lumes
Dicksonia antarctica nime teine pool kõlab kuidagi müstiliselt. Teadupärast ei kasva Antarktikas juba vist mitu miljonit aastat mingeid sõnajalgu.
Ometi ammustel aegadel siiski: kord haljendasid ka Antarktikas puusõnajalgade metsad. Mineviku Antarktikast saab aimu näiteks Tasmaania saarel. See maakild eraldus ammu-ammu koos Austraalia ja Uus-Meremaaga Antarktikast, triivis soojema põhja poole. Nõnda pääses osa Antarktika eripärasest taimestikust hävingust.
Dicksonia antarctica - eesti keeli lõunadiksoonia, on uskumatult imposantse välimusega puusõnajalg: kõige oma tüseda karuse tüve ja hiiglaslike pitsiliste lehtedega. Tüve (tegelikult oleks küllap korrektne öelda risoomi) pealisvammus tundub katsudes soe ja pehme nagu mingi looma kasukas. See aitab taimel külmadele vastu pidada. Pealtnäha õrnad lehed on katsudes aga hoopis jäigalt tugevad.
Ehkki lõunadiksooniat peetakse nt Briti saarte rannikualadel külmakindlaks, on ta paraku märksa õrnem isegi karuspalmist. Lehed öeldakse taluvat kahjustusteta -7°C, kogu taim kuni -14°C. Tasmaanias, kust lõunadiksoonia pärineb, langeb temperatuur vahel -13 kraadini. Nii et kõigest sellest järeldub: see müstilise väljanägemisega ürgne relikt kuulub Eestis raudkindlalt vaid toataimede hulka. See tähendab talvel. Muul ajal on ta välitingimuste üle ainult õnnelik. Eriti arvestades Eesti niisket kliimat. Mullu kaevasin oma lõunadiksoonia savipotiga metsaaeda maasse. Nii jäi ära pidev tülikas kastmine - maa hoidis ka poti sisu pidevalt niiskena.
Et sügis tuli soe, jäi ka puusõnajalg potiga maasse paigale. Niisamuti haljendas ta seal rõõmsasti terve jõulukuu. Külmakraadide tulles kuhjasin vaid ta ümber maapinnale vanu sõnajalapealseid, et maa jäävaba püsiks ja saaks suurte külmade saabudes poti koos taimega kiiresti kätte ja ulualla toimetada.
Talve esimene proov tuli kuidagi ootamatult. 1. jaanuaril näitas kraad -8, maapinnal oli kindlasti külmemgi. Järgmine päev läks sulale. Puusõnajalalehed olid külmaehmatuse pea tervena üle elanud. Huvitaval kombel oli lehtedel tumedaid laike vaid seal, kus püsis veidi lumepihu.
Nüüd tekkis juba väike hasart. Ei tea, kas saab takkaotsa jaanuarikuugi õues lõunadiksoonia haljendamist nautida? Järgmine külm tuli 8. jaanuaril: hommikul -6, päeval -3°C. 9. jaanuaril oli sula. 10. jaanuaril -7°C, puusõnajalg mattus lumekuhila alla. 11. jaanuaril taas vihm, taim sulas välja. Hmh, paar vanemat lehte nägid üsna mustjad, nooremad endiselt haljad. 12. jaanuar: +4°c, puusõnajalg vihmas.
Siis aga 13. jaanuaril otsustasin, et aitab sellest katsetamisest. Kuna lubati juba püsivaid miinuskraade, pidasin paremaks ta siseruumi evakueerida. Ei taha teps riskida oma lemmiku kaotusega.
Kui kunagi enam kõik liig suureks sirgunud loorberid ja teised säärased talvekorterisse ära ei mahu, siis lõunadiksooniat peab maksku mis maksab üritama alles hoida. Et siis igal aastal kevade tulles ta hämarast ruumist (talub talviti valgusevaegust muide väga hästi) päästa ja istutada oma kohale metsatiigi äärde. See võib ikka väga meeleolukas pilt olla: laiuv puusõnajalg ning ta karuse tüve naabrusest viimas astumise kivid üle vee teise kalda bambustihnikuni...
