Puuvõõriku kasvuala põhjapiiriks on Läti, kuid seoses kliima üldise soojenemisega on mõnel üksikul korral leitud valget puuvõõrikut ka Eestist. Arvatavasti hakkab see taim tänu talle sobivate ilmastikutingimuste tekkimisele lähiajal meil ka pisut rohkem levima.

Taime kannavad edasi linnud

Valge puuvõõriku lehed on nahkjad ning teravatipulised. Pisikesed, peaaegu märkamatud õied asetsevad kimpudes ning neist viljuvad valged, lihakad ja kleepiva sisuga marjad. Inimesele on need marjad söögiks kõlbmatud, kuid mõnele linnuliigile suurepärane maiuspala. Taime levitajateks ongi linnud, kes söövad võõriku marju. Noka puhastamisel või väljaheidete kaudu levivad taime seemned neile sobivates kasvukohtades pea sama kiiresti, kui linnuparved liiguvad.

Kui need ahned linnud puuoksal oma nokka teritavad või keha kergendavad, kleepuvad puuvõõriku seemned oma tulevase peremeestaime koore külge. Üsna peatselt kasvab seemnest noor puuvõõriku taim. Ta toitub veest ja mineraalidest, mille puu on maast filtreerinud. Kuna puuvõõrik kasvab peremeestaime peal, on mõistetav, et mida suuremaks ta kasvab, seda enam peremeespuud kurnatakse.

Puuvõõrikus on palju mineraale (Na, Fe, Zn, Se, Ca, Cu), antioksüdante, vitamiine (C- ja B-kompleks), looduslikke ensüüme ja eeterlikke õlisid, millest suure osa algmaterjale on ta kogunud just sellelt taimelt, millel kasvab.

Puuvõõrik ja legendid

Ameerika jõulufilmides näeme planeeritud suudlusi puuvõõriku all, aga see komme pärineb hoopiski inglastelt, kes usuvad, et jõulude ajal puuvõõriku all suudlemine toob head õnne, rikkust ja viljakust. Iidsetel aegadel oli see taim keldi druiidide imeürt. Kusjuures eespool põgusalt mainitud punane puuvõõrik kasvabki vaid Põhja-Ameerikas ning leiab seal kasutust jõulukaunistusena.

XVIII sajandil hakati Inglismaal pühade ajaks puuvõõrikust pallikesi lakke riputama. Noor neiu, kes juhtus kaunistuse all seisma, ei tohtinud kombe kohaselt suudlusest ära öelda. Kui aga juhtus, et suudlus jäi olemata, ei pidavat ta terve järgmise aasta jooksul mehele saama. Lisaks kaunile välimusele ja arvatavale abile romantilises sfääris on puuvõõrik ka tänapäeval tunnustatud ravimtaim.

Puuvõõriku raviomadused

Saksa filosoof Rudolf Steiner avaldas 1920. aastal esimest korda arvamust puuvõõriku vähivastaste omaduste kohta. Tema hinnangu kohaselt mobiliseerib puuvõõrik organismi oma varusid kokku võtma. Hilisemad uuringud Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis on seda arvamust kinnitanud ning nüüdseks on puuvõõrikuekstrakt kasutusel vähiravipreparaatides. Euroopas on vähiravis lisaks lehtedest ja marjadest valmistatud ekstraktile kasutusel ka puuvõõrikusüstid.

Puuvõõrikust on abi organismi tugevdajana ja immuunsüsteemi käivitajana ka neile, kes juba saavad keemia- või kiiritusravi, ning ka valusündroomi leevendamiseks võib puuvõõrikust abi olla.

Õigel kasutamisel on puuvõõrik, olenemata oma mürgisusest, väga kasulik ja võimas abiline paljude haigustega võitlemisel. Enamasti tarvitatakse taime lehti ja varsi, kuna marjad on inimestele söömiseks kõlbmatud.

Puuvõõrikutinktuur vähendab valu, kui seda määrida haigetele liigestele. Puuvõõrikuekstrakt omab spasme vähendavat ning rahustavat toimet, mis on kasuks bronhiidi ja astma puhul. Abi on saadud epilepsia, hüsteeria, paanika- ja ärevushäirete puhul. Ekstrakt tugevdab immuunsüsteemi ning südame tööd. Samuti on täheldatud abi viljastumisprobleemide ja menstruaaltsükli häirete korral.

Puuvõõriku tarbimisel kaovad ajapikku ärevus, hirmuhood, südamekloppimine, hingeldus – seega soovitatakse kõnealust taime ka ärevushäirete ravis. Laialt kasutatakse puuvõõrikuekstrakti insuldijärgseks taastumiseks ning ka kõrge vererõhu reguleerimiseks. Usutakse, et puuvõõrik aeglustab veresoonte lupjumist ja alandab halva kolesterooli taset veres.

Puuvõõrikuekstrakt on lisaks ka tugev antioksüdant, mis kaitseb nahka vabade radikaalide eest ning on laialdaselt kasutusel noorendavas kosmeetikas. Ekstraktil on nahka rahustavad, põletiku- ning ärritusevastased omadused. Puuvõõrikuekstraktiga tooted sobivad ka probleemsele nahale, aitamaks taltsutada aknet ning probleemset näonahka.

Kõikidest headest omadustest hoolimata ei tohiks aga lasta end eksitada, ning vaja on meeles pidada, et tegu on siiski mürgise taimega. Ükskõik millise häda puhul puuvõõrikut uisapäisa kasutama ruttama ei peaks – enne tuleb nõu pidada vähemalt perearsti või apteekriga. Samuti tuleb igal juhul kinni pidada etteantud annustest ning neid omatahtsi mitte ületada.
Mida teha, kui leidsite aiast puuvõõriku?

Puuvõõrikud eelistavad kasvada võra ülemises osas noorematel okstel. Ta nõrgendab peremeestaime, röövidest temalt osa veest ja toitainetest. Aiataimedele võib ta olla võrdlemisi kahjulik. Seetõttu tuleks kohe, kui märkate puul noort puuvõõrikut, see võimalikult sügavalt välja lõigata. Seejärel tuleks lõikekohta töödelda pookevahaga.