Murtudsüdame sort 'Candy Hearts'.

Esimesed 1820ndail Inglismaale jõudnud murtudsüdamed kahjuks hukkusid. Alles XIX sajandi keskel õpiti Hiinast introdutseeritud taimi Euroopa aedades kasvatama. Enne seda hoiti neid enamasti ajatatud potitaimena kasvuhoones, sest ei teatud taimede külmakindlust. Eestis sai murtudsüda taluaia lemmikuks mõisa eeskujul. Rahvasuu kutsub taime ka emasüdameks, kukeokkaks, külmkingaks, lõhkend südameks, südame- või tilgalilleks.

Hariliku murtudsüdame juured on lihakad ja rabedad, varred püstised, harunenud, veidi punakad ning seest õõnsad. Rohelised lehed, mis moodustavad 60–90 cm kõrguse laiuva puhmiku, on suured, pika rootsuga ja mitmeti jagunenud. Kaarjate, ühekülgsetes kobarates rippuvate südamekujuliste õite välimised kroonlehed on roosad, sisemised valged. Taim õitseb maist juulini, siis maapealne osa kolletub ja kuivab.

Sortidest on tuntuim puhasvalgete õitega ‘Alba’. Efektse kuldkollase lehestikuga sort ‘Gold Heart’ sobib varjulisse aianurka. Seal annab ta peenrale sära ega mõju nagu kohe-kohe väljaminev pleekinud taim. Selle huvitava murtudsüdame leidis 1993. aastal teiste taimede seast Inglismaal asuva Hadspeni puukooli omanik Nori Pope.

Roniv murtudsüda.

Uusimal sordil ’Valentine’ on säravpunased välimised kroonlehed, purpursed varred ja tume hallikasroheline lehestik. Nimi tuleneb ehk sellest, et mõnel pool ajatatakse harilik murtudsüda õitsema juba valentinipäevaks.

Kollane ja ronib

Himaalajast pärit roniv murtudsüda (Dactylicapnos scandens, endise nimetusega Dicentra scandens) kasvatab looduses mitu 3–4 m pikkust õrna vart. Rohelised lehekesed on ovaalsed kuni süstjad. Tipmistest lehekestest muundunud köitraagude abil ronib taim põõsaste või puutüvede najal kõrgustesse. Õied on enamasti kollased, vahel ka valged ja roosaka tipuga.

Euroopasse toodi roniv murtudsüda 1831. aastal. Sordid ‘Golden Tears’ ja ‘Athens Yellow’ jäävad kasvult madalamaks kui liik.

Sellele taimele sobib pehme talv ja niiske jahe suvi. Meie heitlikus kliimas ei pruugi ta avamaal igal aastal talvituda, teda oleks targem kasvatada üheaastasena või üritada hoida ületalve keldris.

Endiselt murtudsüdamed

Nüüd kuulub perekonda murtusüda (Dicentra) vaid kaheksa liiki. Kõik nad on lehtedeta õisikuvarre ehk varvaga püsikud. Lehed on kolmnurksed, 1–3 korda sulgjalt jagunenud. Perekonna teaduslik nimetus Dicentra tuleneb kreekakeelsetest sõnadest dis – kaks ja kentron – kannus.

Mugul-murtudsüdame (D. cucullaria) valgetel kollaste tippudega õitel ongi kaks sellist puhetunud kannust ja neis asuvad meenäärmed. See liik jõudis Euroopasse 1759. aastal. Londoni Chelsea Physic Gardeni peaaednik Philip Miller sai siis taime Põhja-Ameerika kuulsalt looduseuurijalt John Bartramilt. Õite tagurpidi ja lotendavate pükste kuju järgi on taim saanud oma ingliskeelse nimetuse “Dutchman’s Breeches” – hollandlase püksid.

Looduslikult kasvab ta Põhja-Ameerika niisketes lehtmetsades kuni 1500 m kõrgusel ja alustab seal õitsemist veebruarist maini. Varakevadise taime maapealne osa kuivab pärast õitsemist väga kiiresti.

Mugul-murtudsüdame hallikasrohelise peenelt jaguse lehestiku kõrgus on umbes 30 cm, lehe- ja õisikuvarred on punakad. Maa all u 5 cm sügavusel on roosa kuni valge lihakate soomustega kaetud risoom kobaras koos pisarakujuliste sigisibulatega. Soodsas kasvukohas moodustab mugul-murtudsüda Eestiski ilusa, mai alguses õitsva puhmiku. Liigi kaks roosade õitega klooni on saanud endale sordinimedeks ’Pittsburg’ ja ’Pink Punk’.

Kauni murtudsüdame sort 'Bacchanal'.

Niiskust ja varju

Looduslikult metsas või mägede põhjakülgedel kasvavad murtudsüdamed eelistavad aias poolvarjulist kasvukohta. Piisavalt niiskel pinnasel kasvavad nad ka päikesepaistel. Kauemaks jätkub lopsakat lehestikku ja õiteilu siiski jahedas ja varjus. Mugul- ja kanada murtudsüda tahavad liikidest kõige rohkem varju.

Toitaineterikas muld olgu kerge ja vett hästi läbi laskev. Liigniiskust murtudsüdamed ei talu. Aastaid ühel kohal kasvanud taimele mõjub hästi turgutus lehemulla ja hästilagunenud kompostiga. Kõik murtudsüdamed on üleni mürgised, nende puutumine võib tekitada isegi nahaärritust.
Kahjuritest on nende suurimad vaenlased lehetäid, teod ja nälkjad. Lehetäid katsuge taime kahjustamata näppude vahel katki muljuda ja teod-nälkjad pärast vihmasadu ära korjata. Kevadisest öökülmakahjustusest taastub taim üsna kruttu. Murtudsüdame hapraid varsi võib räsida tugev tuul.

Valgeõieline kaunis murtudsüda.

Seemnete ja jagamisega

Murtudsüdameid paljundatakse varakevadel vegetatiivselt või suvel risoomilõikudega, hilissuvel võib puhkeseisundis taimi ettevaatlikult jagada.

Seemnetega paljundades kasutage võimalikult värskeid seemneid. Sügisel külvatud seemned tuleb talveks jätta ilma meelevalda, et nad järgmisel kevadel idaneksid. Kevadise külvi jaoks hoidke seemned ületalve jahedas kohas, näiteks külmutuskapis. Optimaalse külvitemperatuuri (+16...+20°) juures tärkavad murtudsüdamed 3–4 nädalaga või siis hoopis järgmisel või ülejärgmisel kevadel. Pidage meeles, et risoomidega liikidel on kaks idulehte, mugulate ja sigisibulatega liikidel ainult üks.

Kuna enamik sorte on steriilsed või kipuvad võimalusel teiste murtudsüdametega hübridiseeruma, paljundatakse sorte vegetatiivselt. Hariliku murtudsüdame valgeõieline sort annab aga seemnetest paljundades täiesti sordiehtsaid järglasi.

Aianduspoodides on müüdud ka roniva murtudsüdame ja tema sortide seemneid. Netipoed ja erialaseltside seemnenimekirjad pakuvad ka pisi-murtudsüdame seemneid. Ettevaatlik soovitan olla Hollandi risoomipakikestega. Fotol ja nimesildil on üks liik, väikesel eestikeelsel nimesildil teine. Kalli ja haruldase paki sisu võib osutuda aga hoopis kolmandaks liigiks.

Suured ja väiksed naabrid

Hariliku murtudsüdame naabriks sobivad taimed, kelle lehestik veidi varjaks peenras kolletudes puhkama jääjat. Sobivad näiteks kõrgemakasvulised kurerehad, rodgersiad, hostad, astilbed, brunnerad, mitmed sõnajalad. Põhjamaades on harilik murtudsüda sageli eesaia kevadine ehe koos hiliste tulpide ja meelespeadega.

Murtudsüdame sort 'Red Fountain'.

Madalamakasvulistele liikidele ja sortidele sobivad naabriteks kasvukohast olenevalt lõhnav kannike, kurerehad, helmikpöörised, nabaseemnik, priimulad, piibelehed, koerahambad, püvililled jpt. Murtudsüdamed on ka suurepärased lõikelilled, lisades kimpudele toredust ja lopsakust.