Roosipeenar valmistub talveks
Seni kuni ilm pole veel vajalikult külmaks läinud, saate kuiva ilmaga varuda puulehti – kuivad lehed on roosidele hea talvekate. Eriti hästi sobivad tammelehed oma suure parkainete sisalduse tõttu, need ei vetti ega kõdune kergesti.
Ärge toppige lehti tihedalt kotti, vaid hoidke neid õhurikkalt ja kuivalt. Lehtede säilitamiseks võib näiteks keerata aiavõrgu tükist silindri, mis katke pealt kaanega. Nõnda saavad lehed õhku ning on samas kaitstud vihma eest.
Viimased ettevalmistused
Hoolas aednik kuhjas juba mõni nädal tagasi oma peenraroosidele juurte peale kuiva mulda või liiva, et kaitsta neid esimeste sügiseste öökülmade eest. Enne muldamist lõikas ta umbes paarikümne cm kõrguselt ära alumised lehed ning korjas peenralt ära sinna langenud haiged roosilehed, närbunud õied ja umbrohu.
Mullatud roosid võivad edasi kasvada ning õitseda kuni tugevamate külmadeni.
Öökülmadele järgnevad varsti päevased külmakraadid. Paar miinuskraadi karastab roose parasjagu, kuid kui maapind juba mõne cm ulatuses läbi külmub, läheb asi tõsiseks.
Nüüd võib roose nii palju tagasi lõigata, et oleks hõlpsam katta: kõrgemaid põõsaid kuni poole kõrguseni, madalamaid vähem. Allesjäävad oksad võiksid olla vähemalt 25–40 cm kõrgused.
Puhastage põõsad ja peenar täielikult lehtedest ning taimejäänustest, sest kõigel sellel, mis maha jääb, pesitsevad suurima mõnuga taimekahjustajad. Vajadusel lisage taimede ümber mullatud koonustesse veel kuiva mulda.
Läheb katmiseks
Kui peenar on puhas ja õues ööpäev ringi juba mõni külmakraad, hakake roose katma.
Parim kattematerjal on kuuseoksad. Katsuge need panna nii, et nad aitaksid taimedele lund koguda ning kaitseksid põõsaid ka varakevadiste eredate päikesekiirte eest. Kuni ilmad püsivad kuivemad ja külma on paar kraadi, on kõik hästi.
Kui läheb külmemaks (–10 kraadi ja alla selle), tuleb katet lisada. Nüüd on aeg kasutada sügisel varutud kuivi lehti.
Laotage need u 20 cm paksuselt kuuseokste peale ning neile asetage omakorda veel mõni oks lehtede kinnihoidmiseks.
Vettimise vältimiseks võib lisada ka mõne laiema laua, eterniiditahvli, ruberoiditüki, koormakatte või midagi muud vettpidavat. Hunnikule võib panna ka kilet, kuid alati nii, et jääksid piisavad õhutusavad ning kattealune ei muutuks umbseks.
Tugeva pakase ja külma lumeta talve korral on selline kate hädavajalik, kuid soojemate ilmadega tuleb kattealust kindlasti õhutada.
Väänroosidega vaeva rohkem
Väänroosi oksad siduge toestusvõre küljest lahti ning eemaldage ka kõik lehed, rohtsed võrsed, õiepungad ja äraõitsenud õisikud.
Enne külmade saabumist tuleb oksad kokku painutada. Tõmmake need alla ja kinnitage konksukestega maa külge. Painutage oksi kindlasti siis, kui päeval on veel plusskraadid, sest külmunud oksad on haprad ja murduvad kergesti.
Mullale tõmmatavate okste alla asetage maaga otsese kokkupuute vältimiseks mõned kuuse- või männioksad või puitrest. Jämedamaid roosioksi painutage ettevaatlikult ja järk-järgult mõnepäevaste vahedega.
Väänroos võib talvituda ka püstiasendis või kergelt painutatuna. Katke ta eterniiditahvlitest, puitkilpidest, ruberoidist vms moodustatud katusega, et suunata sademevesi taimelt eemale. Ilmade külmenedes asetage okste ümber kuivi puulehti, õlgi vms soojapidavat.
Pakasekangale veekindel kate
Ronirooside külmakaitseks võib kasutada ka paksu viltjat pakasekaitsekangast, mis kinnitatakse sõrestikule. Pakasekangas kipub meie niiskes kliimas sulailmade korral kahjuks kergesti vettima. Kui läheb jälle külmaks, siis märg kangas jäätub ega lase taimedeni piisavalt õhku.
Seepärast vajab pakasekangas veel täiendavat veekindlat katet, selleks sobib näiteks koormakate. Soojemate ilmadega tuleb selliselt kaetud roose aga kindlasti õhustada.
Kui on karta väga paksu lumikatet, nagu oli kahel viimatisel talvel, tuleks pakasekaitsekanga ja koormakatte alla ehitada korralik toestus, et kogu värk taimedele peale ei vajuks ning neid ära ei lämmataks. Katte serva alla pange õhutoru.
Pakaselisel, aga lumevaesel talvel jääb pakasekangast meil rooside kaitseks väheks, sest maa külmub ka talvekatte all sügavalt läbi.
Ärge unustage hiiretõrjet
Näriliste vastu kasutage mürkhõrgutisi, mida saab osta aianduspoest. Vihma ja lume kaitseks pange mürgikuubikud drenaažitorusse, mis peaks olema vähemalt 20–25 cm pikkune. Sobib ka külili paigutatud klaaspurk või äralõigatud kaelaga plastpudel. Purgile, torule või pudelile ei tohi linnud ja koduloomad ligi pääseda.
Talve jooksul ärge unustage aeg-ajalt kontrollida, kas mürkhõrgutist on veel alles, vajadusel lisage seda. Ka vananenud mürksööt tasub värske vastu välja vahetada, sest muidu võivad hiired hakata roosioksi eelistama.
