Rukis ja kaer – hea ravim aiamullale
Lapsepõlvemaalt kostab veel senini kõrvu rukkiräägu lõputu räägutamine ja vanalt kriginaga vinüülplaadilt Artur Rinne “Seal kus rukkiväli...”.
Küllap need mällu sööbinud helid olid ajendiks, miks sai kümme aastat tele-viljaveskis möldriametit peetud ja tänutäheks maakodu õuele oma veskikivigi välja teenitud. Sestap ei kao rukkiväli enam kunagi meelest.
Sealt kasvas välja ka mõte rajada kivi südamesse tilluke rukkipõld.
Et olen juurtega Valgamaalt Sangaste kandist pärit, sai valitud seemneks krahv Bergi aretatud pikakõrreline rukkisort ‘Sangaste’, mis mullu tõstis oma tuumakad pead juba kahe meetri ja 30 sentimeetri kõrgusele.
Indu koduaeda rukkilappe rajada lisas ka Eesti Rukkiselts. Väärikad agronoomid ja aatemehed kutsusid huvilisi suurte rukkipõldude harimise kõrval leidma peenraviile meie rahvusviljale ka oma koduaedades.
Austust meie toitjale ja katuste katjale ei saa ju olema kunagi liiga palju. Mis saabki olla jaanipäeva aegu koduaias kauneim vaatepilt kui õide puhkenud rukkipeenar, kus tuules voogavad rukkipead üksteist lummavalt embavad.
Hea eelvili ja aiamullasanitar
Emotsioonide kõrval on aga rukkikasvatajast aiapidaja jaoks loos ka praktiline külg.
See vähenõudlik põllukultuur oma rikka juurekavaga on heaks eelviljaks ning aiasanitariks järgmistel aastatel samal maatükil kasvavatele taimedele. (Vt ka 8. augusti Targu Talita artiklit “Rukis vanale maasikapeenrale”, kus soovitatakse maasikamaa värskendamiseks kasutada koduaias rukist. Teatavasti ei tohiks maasikad ühel kohal kasvada üle nelja aasta. Rukis sobib viljavahelduseks hästi, lisaks on sellest saanud ka trenditaim: nii mõneski moodsas aias võib näha lapikest tuules hõljuvaid rukkipäid. – Toim.)
Eesti Taimekasvatuse Instituudi teaduri ja sordiaretaja Ilme Tupitsa ning teeneka agronoomi Heino Härmi arvates on põllumehe looduslikuks mullapuhastajaks külvikordades ikka peetud nii rukist kui kaera.
Mõlema tugevad juurevõrgustikud on head mulla kobestajad
ja toitainete tarbijad, nii et andmine ja saamine on tihedasti läbi põimunud.
Kalendrisse vaadates peaks rukkikülvi kohe ette võtma, mitte küll tormates, aga venitada ka enam ei maksa. Tavakohaselt peaks rukkiseemne mulda saama 20. augustist 10. septembrini.
Kust rukki esmakasvatajast aiapidaja seemet saaks? Väikeste koguste soovijad võiksid pöörduda lähima talupoe või otse teraviljakasvatajate poole.
Kaer ravib samuti mulda
Kaerapeenraid pole seni meie koduaedades silma jäänud. Et selle teraviljakultuuri hõredad pöörised ulatuvad vaid keskmiselt meetri kõrgusele ning rippuvad viljapead aianurgast palju kaugemale ei paista, pole kaer jõudnud aiapidajaid veel oma usku pöörata.
Selle kultuuri eeliseid teavad aga agronoomid hästi, sest ka kaeral on omadus fütosanitaarse eelviljana vähendada mullas haigustekitajaid.
Taimekasvatuse instituudi teaduri Luule Tartlani sõnul eristab kaera koos rukkiga teistest teraviljadest just vastupidavus juuremädanikule.
Kui aiapidaja ei hooli rukki ega kaera teradest ning himustab vaid peadest-kõrtest saadavat huumust, tuleb viljad piimküpsuse faasis lihtsalt mulla sisse kaevata. Siis jääb aga kaunis vaatepilt voogavast põllupeenrast lihtsalt nägemata.
Kaera kodumaaks peetakse Lähis-Ida, Euroopasse toodi ta nisu- ja odrakoormate sees ligi 3500 aastat tagasi.
Kaera võib pidada nii ühe- kui kaheaastaseks kultuurtaimeks, vastavalt kliimaoludele külvatakse teda nii sügisel kui kevadel. Seal, kus on kuumad suved ja soojad talved, pannakse kaer maha sügisel ning koristatakse suvel.
Meil on kaera külviaeg ikka traditsiooniliselt kevadel. Kuigi kaer on vähenõudlik kultuur, ei tunne ta end hästi kuival liiv- ja rähkmullal. Jahedad vihmased suved on talle aga eriti meeltmööda.
Rukki- ja kaerausku
Maailmas kaerakasvatus küll väheneb, kuid kaeramootorite vähenemise tõttu ei tohiks alahinnata kaerast tehtud toodete tähtsust inimese tervisele. Soomlased on sellest ammu aru saanud ja hoiavad kaerapõldude pindala edetabelis Austraalia järel auväärset kuuendat kohta.
Kaerajahu, helbed, kliid, maitsvad müslid ja küpsised sisaldavad aminohappeid ja proteiini, vähendades organismi ladestunud halba kolesterooli ja riski südamehaigustele.
Pole siis midagi imestada, kui nii mõnigi meist peagi omale rukki- või kaerapeenrad rajab, veski üles paneb ja kodus maitsvat leiba ning kaerajahutoite valmistab. Samas on rukki- ja kaerataimed oma tugevate juurtega peenral ka mulla ära harinud.
