Varasem saak

Seevastu õitsemine oli aga üllataval kombel päris kena ja tekitas lootuse, et ega saak nii kasin tulegi, kui karta võis. Kõik sordid muidugi ühtemoodi ei käitunud ega ole kunagi käitunud: igal aastal leiab sorte, mis kannavad rikkalikult, nagu ka neid, mil alati mingi häda küljes. Viimaste kasvatamisest tasapisi loobume – vastavalt sellele, kuidas pilt aasta-aastalt selgemaks saab.

Et tänavune kevad ja suve algus olid üsna leitsakused ning viinapuude kasvu ja arengut tublisti soosisid, võis loota, et ka saak hakkab varem valmima. Ja tõepoolest nii ka läks: kui tavaliselt saame kilekasvuhoonetest esimesed maitsvad marjad 5.–8. augusti paiku, siis sel suvel sai heamaitselisi marju juba juuli viimasel nädalal.

Varaseimad sordid ja aretised on meil olnud ‘Liiso’, ‘Dovga’ ja ‘Ciravas Agra’. Nii ka tänavu – kõigi kolmega võisime juba juuli lõpus maiustada. Üllatavalt vara on tänavu küpsenud aga ka seemneteta ‘Somerset Seedless’ – kui tavaliselt saavutab ta meil hea maite augusti teisel poolel, siis tänavu sai ta ühes kasvuhoones söömiskõlblikuks juba kuu esimesil päevil. Kõigile hästi tuntud varased ‘Zilga’ ja ‘Hasanski sladki’ on samuti juba kenasti värvunud, ent süüa neid veel siiski ei kannata.

Head ja üllatavad sordid

Tänavune suurim üllataja on meil ‘Arkadia’. Kartsin küll väga, et mullused kehvad ilmad ta sel aastal üldse ilma saagita jätavad. Kuigi suurepärase viljakvaliteedi ja võimsa saagipotentsiaaliga, on see sort meil tegelikult ikka väga pirtsakas olnud. Meeldiva üllatusena talvitus ‘Arkadia’ aga täiesti rahuldavalt ning annab parema saagi kui ühelgi varasemal aastal.

Aastast aastasse väga saagikindlad ja viljakad on seni olnud ja on ka tänavu ‘Zilga’, ‘Supaga’, ‘Somerset seedless’, ‘Kosmonavt’ ja ‘Osella’ (loetelu pole ammendav). ‘Somerset seedlessi’ saak kaalu järgi väga suur siiski ei ole – nagu seemneteta sortidel enamasti ikka, on tal mari üsna väike ja kuigi neid on tükiarvu järgi palju, korjub kilosid seepärast vähem kui teistel sama viljakatel, ent suurema marjaga sortidel.

Kas viinamari on magus?

Kas viinamari suus magus tundub või mitte, ei sõltugi eelkõige tema suhkrusisaldusest – määrav on hoopis suhkru ja hapete vahekord. Mari, milles happeid väga vähe, on ka suhteliselt madala suhkrusisalduse korral magus.

Hapudes marjades võib aga suhkruid tegelikult isegi rohkem olla. Artikli kirjutamise vahepausi ajal käisingi kasvuhoonest läbi, refraktomeeter näpus, ja maitsesin eri sortide marju. Magusus ja suhkrusisaldus ei ole tõepoolest alati kooskõlas.

Viinamarjade valmimise aegu ei pääse tavaliselt ei üle ega ümber herilastest ja nii ka tänavu. Kui mullu herilasi peaaegu et polnudki, siis tänavu ründavad nad täie jõuga. Kevadel küll tundus, et pole neid eriti – püünised olid meil väljas, ent sinna ei läinud mitte ükski herilane. Lendamas neid ka näha polnud.

Murelihooajal ilmusid nad aga järsku massiliselt – ja siis ei jõudnud püüniseid nii kähku tühjendada, kui herilased end neisse uputasid. Kõiki muidugi välja ei püüa – seda enam, et pesades koorub uusi järjest juurde. Kui nad juba viinamarjad avastanud on, ei ole püünistest tavaliselt kuigi palju kasu – herilased lihtsalt ei lähe neisse enam. Kui nad aga mõnd sorti eriti ründavad ja teisi veel mitte, siis võiks tolle herilaste lemmiku ära korjata ja püünised kohe marjade asemele samasse kohta üles riputada.

Herilased on kohaga harjunud ja kui nad sealt marju enam ei leia, toimivad püünised tõhusalt.