Kuid on veel midagi, millest ma poleks osanud undki näha. Nimelt rajati pargi istutusmaterjaliga varustamiseks samasse Palade-Lõpele puukool. Ja see on poolmetsistunult aastakümneid kasvades ja kosudes alles tänini!
Erinevalt avarast okaspuisest pargist on endises puukoolis kokku surutud üksjagu liigirikast lehtset lopsakust. Kohe väravas laiutavad vastu üle pea siberi kontpuud ja villane lodjapuu, mingit pikliku viljaga kibuvitsad, USA läänerannikult pärit Menziesi enela võsa. Omapärane on 2,5 m h rässakas põõsasjas kask. Ega ometi madal kask? Eestis kasvab looduslikult neli liiki kaskesid, kuid Hiiumaal puuduvad kahjuks nii madal kui vaevakask.

Ginnala vahtrate kohale sirutuvad üldsegi mitte kase, vaid valgepöögiliku suure lehega 10 m h kollased kased. See vaade toob silme ette mälestused Luua arboreetumist.

Veel leidub punane tamm, mandzhuuria pähklipuu vibalikke isendeid, altai sinienelat ja eriliselt lopsaka lehega lepapõõsas. Võibolla Maximowiczi lepp? Kahjuks jäi leht sedakorda määramiseks kaasa võtmata. Lisaks suure lehega viirpuid. Too USA idaosast pärit liik on tuttav Kärdla parkidest.
Ning siis kaks juudapuulehikut. Üks väiksema lehega, teine (5 m h) suuremaga. Tol teisel mõned viljadki küljes. Tõeliselt eriliseks teeb asja aga see, et nii tol juudapuulehikul kui laialdaselt aia peal kui üleval männi otsas ronib kõikjal hiina sidrunväändik. Jajah, just toosama hinnatud toniseerivate viljade andja.

Olen pidanud sidrunväändikku hirmus pirtsakaks ega ole seni söandanud omale aeda soetada. Nimelt tahtvat ta kasvada „pea päikses, jalad vilus“, muld ei tohi olla liiga aluseline ega liiga happeline ja mis kõik veel. Viljumiseks on vaja emas- ja isastaime, ehkki vahel võib taim olla kahesuguline või üldse sugu vahetada. Segane värk. Paistab aga, et seal on sidrunväändik leidnud omale väga meelepärase elupaiga. Kuid vilju oli vaid mõni üksik. Kas on kogu see tihnik alguse saanud ühestainsast võsuvast taimest?

Tänu männiku kevadpäikese ja talvetuulte eest kaitsvale mõjule näevad mitmed puukooli okaspuud paremad välja kui lagedas pargis. Näiteks hiigelelupuud, 2 m h jugapuupõõsad, erinevad ebaküpressid. On nulge, kes annavad looduslikku järelkasvu. Huvitav on suureks kasvanud hõrevõrseline ussikuusk. Näeb esmapilgul välja nagu külmaõrn araukaaria! Mind ennast paelus aga enim ilus mitmeladvaline 3 m kõrgune hiibapuu. Küllap Hiiumaa kõige kõrgemate seas.

Üldse on see vana puukool Hiiumaa mõistes ainulaadne pärl. Kas on üldse kusagil mujal näiteks selliseid kollaseid kaski? Ja küllap kuskil mujal saarel ei näe nii võimsalt vohavat sidrunväändikupadrikut.

Eks nüüdsel ajal rajatakse Hiiumaal dendroadu, mis oma eksootide rohkuselt ja n-ö eksootilisuselt jätavad tolle puukooli varju. Teisalt on uued kollektsioonid veel na noored. Palade-Lõpe vana puukool on hea näide 70ndate nõukaaja Eesti iluiaianduse võimalustest, eeskätt liigivalikust. Minu meelset on tegemist Hiiu saare kolme tähelepanuväärsema dendroloogilise koha hulka kuuluva puistuga üldse – lisaks Suuremõisa ja Vaemla pargile.