Struktuuritaimed – kes nad on?
Mõiste “struktuuritaim” ilmus aianduslikku kõnepruuki viimase kümne aasta jooksul ega ole täpselt piiritletud. Tegu on taimedega, kes mõjuvad eelkõige oma lehtede ja teiste vegetatiivsete osadega, nende õied ei paista eriti silma või arenevad väga hilja.
Valdavalt on nad üheaastased liigid või külmaõrnad püsikud. Neid kasutatakse peamiselt rõdukastide ja muude istutusnõude taimestamisel, üha sagedamini ka suvelillepeenardel.
Sageli tajume särava värvipillerkaariga suvelillepeenraid lihtsalt kirju värvilaiguna ega erista sealseid komponente. Struktuuritaimed elustavad ühtlast õiemassi. Palju on võitnud rõdukastid – varasemad monotoonsed kooslused (näiteks ainult punased pelargoonid) on tänu rippuvatele struktuuritaimedele hoopis elavamad ja suurema vaatepinna tõttu mõjuvad märksa kaugemale.
Struktuuritaimi on varemgi kasutatud. Üks tuntumaid on olnud aedkohhia ehk aed-puhmikmalts (Bassia scoparia, sün. Kochia scoparia). Selle kergesti seemnetega paljundatava üheaastase taime tihedalt lehistunud puhmikud kasvavad 50–70 cm kõrguseks ja annavad peenrale rütmi.
Hõbe–valge
Praegu on üks levinumaid struktuuritaimi lamav käokuld (Helichrysum petiolare). Aiakultuuris on see Lõuna-Aafrika poolpõõsas ammu tuntud, kuid tõelise läbilöögi saavutas ta just struktuuritaimena.
Tema hõbeviltjate lehtedega pikad võrsed mõjuvad nii eraldavalt kui ka ühendavalt ja on rahustavaks laiguks säravate õite vahel. Lamavat käokulda on lihtne kasvatada, kuid siiski ei tohi viltjate lehtede põhjal teha ekslikku järeldust, et ta on kuivalembene liik – palaval suvepäeval tuleb tedagi piisavalt kasta.
Tüli võib teha taime ohjeldamatu kasv: kui istutamise ajal on kõik õitsevad ja struktuuritaimed enam-vähem ühesuurused, siis varsti paneb käokuld end maksma ja hakkab kesksuveks naabertaimi ahistama. Vajaduse korral saab teda tagasilõikusega piirata. Kompaktsema kasvuga sordid on ‘Rondello’, ‘Goring Silver’, ‘Minima’, tugeva kasvuga ‘Silver’ ja ‘Limelight’ .
Üldtuntud partnertaim on ka vilt-ristirohi (Senecio cineraria), mida on seemnetega kerge paljundada. Sortidel ‘Cirrus’ ja ‘New Look’ on suured täkilise servaga lehed, ‘Silverdust’ ja ‘Silberzwerg’ on aga vaid 20 cm kõrgused ning tugevalt sulgjate lehtedega.
Kuigi vilt-ristirohi on poolpõõsas, kasvatatakse teda peamiselt üheaastasena. Ta sobib nii suvistele peenardele kui ka sügiskompositsioonidesse, kuna talub mõne kraadi külma. Talve üle elanud taimed lähevad järgmisel aastal õitsema.
Omapärast okastraadikera meenutav padipõõsas (Leucophyta brownii, sün. Calocephalus brownii) leiab kasutamist eelkõige sügisestes kooslustes.
Juba mõnda aastat pakutakse rõdulillena hõbepaela (Dichondra) pikkade rippuvate võsudega sorti ‘Silver Falls’, mis mõjub eriti hästi koos punaste või tumevioletsete õitega.
Roheline–valge
Tasakaalustavalt mõjuvad ka rohelise-valgekirjude lehtedega taimed, paraku pole nende valik eriti suur.
Kõige uhkem neist on suva ilunõgese (Plectranthus forsteri) sort ‘Marginatus’. See robustne pikkade roomavate või rippuvate võrsetega taim jääb oma kasvujõult vaid pisut alla käokullale. Rohelised lehed on silmapaistva valge servaga. Ka selle taime puhul võib liigset laiutamissoovi kääridega ohjeldada.
Pikad võsud ja valge randiga lehed on ka hariliku maajala (Glechoma hedereacea) sordil ‘Variegata’. Looduslik liik on roheliste lehtedega.
Ihaldatud punane
Teatud kooslustes tahetakse näha just punaselehiseid taimi. Hästi on tuntud sämp-verilehik (Iresine herbstii), mida pügatud kujul on vaippeenardel juba ammu kasutatud. Seda külmaõrna püsikut kasvatatakse üheaastasena ja paljundatakse igal aastal uuesti pistikutega.
Suuremat tähelepanu on endale nõudmas Bettzicki kõlupea (Alternanthera bettzickiana) sort ‘Royal Tapestry’, mis moodustab vaibandeid ja on teistest ühtlasema tumepunase värvusega.
Punakate kuni mustjaspunaste lehtedega on pronks-lutiklill ehk pronksleht (Perillafrutescens). Seda aromaatset üheaastast taime on lihtne seemnetega paljundada.
Kõige sagedamini näeb purpursete, lainja servaga lehtedega sorti ‘Crispa’ (sün. ‘Nankinensis’), mis kasvab kuni 1 m kõrguseks.
Põnevalt mitmevärvilised
Mõnedest struktuuritaimedest on saadud väga erivärvilisi sorte, eelkõige väärib mainimist värd-kirinõges (Solenostemon scutellarioides, sün. Coleus blumei). Ammutuntud potilillest on saanud üheaastasena kasvatatav tohutult rikkaliku värvipaletiga taim, mida paljundatakse nii seemnete kui pistikutega.
Üha enam kasutatakse struktuuritaimena ka aedsalvei (Salvia officinalis) kirjulehiseid sorte, tuntuimad neist on ‘Icterina’ ja ‘Tricolor’.
Absoluutseks trenditaimeks on praegu aga bataat (Ipomoea batatas). Sellest troopikas tähtsast toidutaimest on saanud esmaklassiline ilutaim, kellest suhteliselt lühikese aja jooksul on aretatud palju huvitavate lehtedega ja värvitoonidega sorte.
Struktuur + struktuur
Enamasti kasutatakse struktuuritaimi õitsevate taimede saatetaimedena, kuid neid on hakatud üha enam ka omavahel kombineerima. Nad ei sõltu õitsemise rütmist ega muuda oma värvi hooaja jooksul.
Mõjub huvitavalt, kui erkrohelised kohhiapuhmikud kerkivad muuvärvilisest taimekogumikust, näiteks kirinõgeste või verilehikute hulgast. Armastatud on kombinatsioonid ka dekoratiivsete köögiviljadega nagu salat, kapsas või lehtpeet. Kombineerimise võimalusi on lõputult.
Ajakirjast Gartenpraxis refereerinud Virve Roost
