Muudes piirkondades on viljade punast mahla kasutatud maagilistes armuloitsudes. Kristluski pole jätnud kirssi tähelepanuta, kirsid on paradiisiaias rõõmu tähendavad viljad. Muudest uskumustest on Euroopas mitmes riigis levinud arvamus, et elamu juurde istutatud kirsipuu toob õnne, ja eriti kehtib see nende suhtes, kes esimest korda kohtuvad kirsi all. Paljudes maades on levinud tava, et kirsioksi põimitakse pruudikimpudesse, sest kirsid on seotud nii neitsilikkuse kui ka viljakusega.

Eesti rahvapärimuses pole kirsside teema erilist kajastamist leidnud, ka kirsipuu rahvalikke nimetusi on meil suhteliselt vähe. Peamiselt on need tulnud laenudena teistest keeltest, nt visnapuu, morelipuu ja käsperipuu või siis puu kõige olulisemast osast lähtuvalt näiteks maripuu, marjapuu.

Palju sorte ja kasutusvõimalusi

Kõige lihtsam on kirsse jagada kahte rühma tulenevalt maitsest ning selle alusel eristatakse magus- ja hapukirsse. Kui viljade koostist võrrelda, torkab silma, et suhkrute sisalduses on maguskirssidel oodatust palju väiksem edumaa. Suhkrutest sisaldavad kirsid rohkemal määral fruktoosi ja glükoosi, vähem sahharoosi.

Hoopis tähtsam maitse kujunemise seisukohalt on hapukirsside suurem orgaaniliste hapete sisaldus, mis annabki neile ka täisküpsuse korral iseloomuliku meki. Kirssides leidub terve bukett orgaanilisi happeid – õun-, sidrun-, merevaik-, oblik-, salitsüül-, askorbiinhape jne. Teine kirsside jaotus lähtub viljade värvusest. Siin saab eristada heleda- ja tumedaviljalisi sorte.

Kirsside viljaliha ja mahla värvuse eest vastutavad antotsüaanid, mis inimorganismile vägagi kasulikud on. Samas, mida tumedama mahlaga kirsid, seda püsivamaid plekke nad suudavad jätta nii korjaja kätele kui ka riietele. Eriti palju moodustub plekke koduses kirsikivide eemaldamise protsessis.

Veel üks kirsside jaotusviis on seotud nende valmimisajaga. Üldiselt valmivad magusad kirsid kiiremini, kuid küpsemisest lähtuvalt saab kirsse jagada varasteks, keskmisteks ja hilisteks. Kirsisõbral on sellest vaid rõõmu, sest nii ju pikeneb värskete viljade nautimise aeg.

Kirsse saabki korjata tarbimisküpselt, pooltoorelt kogutud viljad ei järelvalmi.

Kirsisööjatele hästi tuntud viljade jaotus tuleneb ka nende suurusest. Viimase alusel tehakse vahet väikestel, keskmistel ja suurtel kirssidel, kusjuures esimeste ja viimaste vahe võib olla lausa kordades.

Tunnustatud mahlamarjad

Kõik kirsid kuuluvad luuviljaliste seltskonda. Kirsside söömisel ja hoidistamisel kasutatakse viljaliha, luustunud seemned tavaliselt eemaldatakse. Kõiki kirsse iseloomustab suhteliselt rohke veesisaldus, mis jääb 84–88% piiridesse. Järelikult saab kirsse edukalt kasutada mahlamarjadena ja piisavas koguses sööduna isegi kaudse janukustutina.

Rikkalikult leidub kirsside viljaliha vedelikus lahustunud makro- ja mikrotoitaineid. Esimestest väärivad mainimist eeskätt suhkrud ja happed, teistest aga paljud mineraalühendid (kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendid), vesilahustuvad vitamiinid (B-rühma mitmed esindajad ja vitamiin C) ning mikroelemendid boor, mangaan, raud, tsink jne. Valke ja rasvu on valminud kirssides mõõdukalt, kusjuures suurem osa rasvadest on koondunud luustunud seemnete sisusse, mida niikuinii ei sööda.

Biokeemilise koostise plusspoolele saab kanda ka kirssides leiduva inositooli ja ellaaghappe. Esimene neist kuulub B-rühma vitamiinide perre, teine aga aitab rakkudel ennetada soovimatuid muutusi pärilikkusaine tasandil. Kirssides leidub ka ühendeid, mis aitavad organismist eemaldada liigset kusihapet, mis püsiva liia korral sooladena ladestudes kahjustab liigeseid.

Kõiki kirsse ühendab ka suhteliselt vähene pektiinide sisaldus. Järelikult tuleb tihke kirsimoosi saamiseks lisada tarretavaid ühendeid või kasutada spetsiaalset pektiiniga rikastatud moosisuhkrut või moosipaksendajat. Pektiini nappus ei tähenda aga üleüldist kiudainete vähesust, sest tselluloosi kirssides ikkagi leidub.

Vaatamata hapu- ja maguskirsside koostise erinevusele, on nende viljade puhul tegu lahja suutäiega: sajagrammine ports kirsse väärtustub 50–60 kilokalori energiaga.

Kirsid toitudes ja jookides

Suur osa kirsse süüakse lihtsalt värskelt või kasutakse kookide, jäätiste, tortide, pirukate, pudingite, puuviljasalatite, suppide jms valmistamisel kas koostisosa või kaunistusena. Hapukirsse saab lisandina kasutada ka liharoogade puhul.

Palju tarbitakse kirsse ka magustoitude ja kokteilide kaunistamiseks.

Tõsi, sellisel juhul kasutatakse sageli vägagi üllatavaid värvuskombinatsioone, mille saamiseks kirssidel esmalt lagundatakse looduslik värv ja seejärel töödeldakse neid soovitud tooni andvate toiduvärvidega. Tihti on ka kuivatatud kirsside jumekust toiduvärvidega võimendatud.

Et meil on kirsid hooajaline kaup, siis proovitakse neid ka mitmel viisil talletada. Võimalusi selleks on mitmeid: keedised, moosid, kompotid, samuti suhkrustamine, marineerimine, külmutamine või kuivatamine.

Kirsipuu ande hindavad vääriliselt ka jookide valmistajad. Nendest viljadest saab teha mahla ja siirupit või alkohoolseid jooke, alates veinist ning lõpetades maailmakuulsate brändide ja likööridega.

Lisaks viljadele hinnatakse hoidistamisel tihti ka aromaatseid kirsilehti, mida lisatakse kas köögiviljade hapendamisel või kirsimeki saavutamiseks siirupi-, mahla- ja marinaaditeole.