Vahel, kui näen prügikastide juures neid liiga suureks kasvanud ja ülearuseks osutunud toalilli, mõtlen päris tõsiselt, et miks ei ole kodutute taimede varjupaika. Tegelikult on probleem pigem vales hoolduses.

Mida teen sügisel mina, et toalilled end hästi tunneksid?

• Pesen aknad üle. Valgus pääseb puhtast klaasist paremini läbi.

• Viin kõik lilled duši alla. Katan potimulla ajalehega ja pesen taime korralikult puhtaks nii alt kui ka pealt. Kastan põhjalikult, liigsel veel lasen ära valguda.

• Tugevate lehtedega taimedel olen edukalt kasutanud toalilledele mõeldud Substral® leheläiget, mis ei ummista taimede õhulõhesid, kuid ei lase lehtedele tolmu koguneda. Lehtedel olev tolmukiht ju suurendab valguse puudusest tingitud häireid.

• Lõikan taimi pisut tagasi ja harvendan nõrgemaid oksi.

• Vajadusel istutan taimed ümber või lisan värsket mulda.

• Proovin järgida õpetust, et kui lill näeb lootusetu välja, ei maksa üritada teda päästa. Targem on ta piinad lõpetada, sest ees on niigi vaevarikas talv.

• Väetan taimi viimast korda suvise väetisenormi järgi. Edaspidi jälgin, et kasutatav väetis sobiks aastaringseks väetamiseks ega sisaldaks liigselt lämmastikku. Väetises peab olema kõiki mikro- ja makroelemente ning kindlasti taimele kergesti omastatavat rauda, mis aitab ära hoida valguse puudusel tekkivaid toiainete omastamise häireid.

• Kaalun, ehk peaks siiski muretsema fütolambi taimede valgustamiseks. Lisavalguse andmisel tuleb arvestada, et valgus peab langema taimedele ülevalt alla, kuigi efektsem on alt üles.

Allikas: Targu talita