Sügisene värvilaik aias - pihlakas

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Islandi ja Põhja- Norrani, peamiselt segametsades. Ta on küllaltki kiire kasvuga kuni 15m kõrge puu. Pihlaka eluiga arvestatakse keskmiselt 100, vahel koguni 300 aastat.

Ilutaimena kasvatatakse koduaedades ja avalikus haljastuses nii looduslikku liiki kui ka väikesekasvulisi sorte. Pihlakat peetakse hea õnne toojaks ja istutatakse tihti kodu kaitsjaks värava kõvale. Ka meie esivanemad on üksikult kasvavaid pihlakaid tihti pühadeks pidanud: pihlakavits pidi karjase käes hundid karjast eemal hoidma ja maohammustuse eest kaitsema.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlaka vilju, mahla ning lehti. Marjataolised söödavad õunviljad sisaldavad palju C-vitamiini, soodustavad liigsete süsivesikute ja rasvade eemaldumist organismist, seovad soolestikus tekkivaid mürkaineid ning taastavad organismi normaalset mikrofloorat. Pihlakamarjad vähendavad vere kolesteroolisisaldust ning aitavad väljutada liigset vedelikku. Üldist tervist parandava kuurina soovitatakse süüa paari kuu jooksul kaks korda päevas 10 vilja korraga.
Ravieesmärgil korjatakse marjad ära enne öökülmi, siis on vitamiinisisaldus suurem.

Toiduvalmistamiseks korjatakse marju peale esimesi öökülmasid, mille tõttu mõru maitse väheneb.
On olemas ka spetsiaalselt niiöelda viljapuuks aretatud sorte. Viimastest meil tuntumad ja kättesaadavamad on `Alaja Krupnaja` ja `Granatnaja`. Mõlemale sordile on omased ülisuured viljad ja viljakobarad, mis teevad neist ka tõeliselt dekoratiivse ilutaime.

Sügiseses aias on pihlakas tihti üks värvikamaid taimi, lisaks meelitab ta kohale erilisi linde, kes marjadega maiustama käivad ja silmailu pakuvad.

Pihlakate valik on väga värvikirev: nii marjade värvi, suuruse kui ka kasvukuju, lehevärvi ning kõrguse järgi eristatakse väga palju sorte. Olgu selleks siis sambana kasvav `Fastigiata`, justkui troopiliste palmilehtedega `Dodong` või hoopis valgete viljadega kašmiiri pihlakas - igaüks leiab endale oma!