Suureõielise magnoolia viljade jahil

Tänavu suvel Kalanas Vogelbergidel külas käies oli nende alles kevadel istutatud suureõielisel magnoolial just puhkemas neljas, viimane õis. Ära õitsenutel olid paljulubavad viljaalgmed. Nüüd sügisel kangastus mu kujutluses Eesti kohta enneolematu pilt: igihaljal magnoolial kopsakad kukkurviljad, punased seemned välja punnitamas.

Helistasin Jaan Vogelbergile, kes paraku pole mõnda aega oma Kalana koju sattunud. Ütles aga, et kui vilju on, võtku ma julgesti. Vastutasuks lubasin viia põldvahtraid, mille poti panen seedri alla. Üpris põuakindel põldvaher on Kalanas kindlapeale minek. Ja ehkki pealekauba külmakindel, on ta samas ikkagi ka n-ö vahemereline liik. Siiamaani on mul eredalt meeles kunagi Trieste lähedal Sistiana lahe kohal nähtud aprillikuine õitsev põldvahtramets, kus alusmetsa moodustas igihaljaste loorberite ja smiilaksiväätide tihnik. Meil pole selline kooslus võimalik. Hea, et põldvahtradki võimalikud on.

Ühel oktoobripäeval võtsingi ette 80minutilise bussisõidu Hiiumaa lääneotsa. Kalana kümbles kuldses õhtupäikeses. Lubjaklibune igihaljaste leesikate ja mändide Kalana. Suvega võrreldes polnudki nagu midagi muutunud. Ka seeder, küpress ja mammutipuu igihaljendasid. Kuidas nad küll talve üle elavad?

Mooruspuud haljendasid ikka veel mürkrohelises lehes. Trompetipuu kollendas – siin polnud öökülmad lehti ära võtnud.

Panin põldvahtrapoti liibanoni seedri alla, nagu kokku lepitud. Ja siis igihalja magnoolia juurde. Aga... kus olid viljad? Leidsin maast vaid kolm varisenud viljaalget. Seega ei mingeid magnoolia seemneid. Ses mõttes lörri läks too käik, lootsin liiga suurt imet. Tegelikult saaks seda liiki põhimõtteliselt ka pistokstest paljundada. Kui igasugu kasvuhormoonide ja kinniste kasvukarpidega mässata.