Taim vajab edukaks kasvuks lubjarikast, liivakat, keskmise viljakusega mulda. Kasvukohaks tuleks valida päikeseline kuni poolvarjuline paik. Kuna taim kannatab kehvasti põuda, on ta poolvarjus põuastel suvedel ilusam.

Esimesel kasvuaastal salveid ei koguta, küll aga kärbitakse augustis latvu – see muudab puhmikud tihedamaks ja suurendab mõnevõrra talvekindlust. Taim vajab talvist katmist, soovitavalt kuiva turba ja kuuseokstega. Kevadel, ei tohi kõiki oksi korraga eemaldada – ere päike võib põõsaid kahjustada.

Maitsetaimena kasutatakse teda tihti lihatoitude juures. Hästi sobib komplekti pune, piparmündi, basiilikuga, roosmariini ja peterselliga.
Antiseptilise toime tõttu ravib salvei edukalt põletikke. Salveiteega loputatakse suud igemehaiguste korral ja kuristatakse kurku neelupõletiku puhul. Tuntud on ka taime higieritust vähendav ja vere suhkrusisaldust alandav toime. Salveivanne tehakse ka halvastiparanevatele ja mädastele haavadele. Külmetuse puhul juuakse salveiteed. Suures koguses ärritab salvei neerukudet, seepärast ei soovitata tarvitada neerupõletiku korral. Ka rasedad ja imetavad emad peaksid salveist hoiduma. Salvei ei sobi pidevaks tarvitamiseks selles sisalduva eeterliku õli tujooni tõttu (kõige rohkem kuni üks nädal järjest).

Majapidamistes on salveid kasutatud koitõrjeks ja ruumide desinfitseerimiseks: sütel põletatakse lehti, et teha salveisuitsu, või keedetakse tugev tõmmis, millega ruum üle pesta.

Kasutatud allikad:

1. Paju, A. (2000). Aed ja mets kui apteek. Tallinn: Maalehe Raamat.
2. Värva, M. (2000). Tee ravimtaimede juurde. Maalehe Raamat.