Suurepärase värvipillanduse lõi purpurlillade õitega kanada rodo
Suurepärase värvipillanduse lõid meetrikõrgune kanada rodo purpurlillade õitega põhiliik ning valgeõieline vorm, roosad vasey rodo paar-kolm meetri kõrgused põõsad ning tugevasti lõhnavad kollased rodod. Schlippenbachi rododel jagus vaid üksikuid suuri õisi - karm talv oli enamuse ära näpistanud.
Muide, Riias olnud tänavu -30 kraadi ära ja seetõttu on tulemus kohe näha: suuri sanglepatüvesid katnud luuderohuvaibad on suures osas hävinud. Tjah, kole karmiks keeravad need talved viimasel ajal.
Lisaks asaleadele hakaksid juba õitsema ka mõned igihaljad rodod. Tõttöelda on viimaste õitemöll minu jaoks pisut üle pakkuv, nagu kunstlik, neis jääb vajaka asaleade õiepilvede õhulisest elegatsist. Aga noh, maitsed on erinevad. Kui mina hindan igihaljaste rodode puhul eeskätt nende soliidset tumedat rahulikku lehestikku, siis küllap enamus vaimustub pigem nende ülevoolavast õitsemisest.
Magnooliad olid aga juba peagu läbi õitsenud. Riias on esinduslik magnooliate kollektsioon, kasvades kõrvuti ja segiläbi rododega. Kahjuks puudusid mitmetel nimesildid. Suuremate seas on suvel õitsev varimagnoolia (Magnolia tripetala), kaks tüvepunti on sirgunud 7-8 m kõrguseks. Esindatud on lisaks: Magnolia loebneri (6 m h), Magnolia x soulangeana, Magnolia kobus, Magnolia salicifolia (6 m h), Magnolia stellata (3 m h), Magnolia x kewensis (üle 2 m h), Magnolia sieboldi (2 m) ning Magnolia obovata. Viimane kannab läti keeles suurelehise, eesti keeles kuriili magnoolia nime. Ta lehed kasvavad üsna niisama troopiliselt lopsakaks kui varimagnoolial.
Tähelepanuväärsed on rinnuni tuliastlad ja 3 meetri kõrgune kurdlehine lodjapuu. Viimane on rodotihniku varjus püsinud igihaljana, päikse käes vanad lehed hävinud, ent uued juba tulemas. Ilusasti on vastu pidanud 5-6 jala kõrgune jaapani õisküüvits, kes oma igihaljaste lehtede ja kaunite kellukjate õitega meenutab mulle maasikapuud.
Riia botaanikaaia uhkuseks on rühm peamiselt Ameerikast pärit eksootilisi puid, kes Eestis seni nii suureks, tõelisteks puudeks, pole jõudnud sirguda. Need on mitut liiki trompetipuud, liblikõielised kollane rabepuu (Cladrastis lutea/kentukea) ning kolmeastlaline glediitsia. Glediitsia tüvesid ilmestasid tõepoolest vägevad asteldepiigid. Kõrgusse pürgib ka ribadena kestendava koorega Carya ovata. Sellel hikkoripuul on söödavad viljad nagu teistelgi tema perekonnakaaslastel.
Hikkoripuu kõrval kasvab harilik kastanipuu (Castanea sativa). Paraku on see suurepärane viljapuu Baltimaades ikka väga piiripealne asi. Riia kastanipuu küll viljub, ent ei näe just kõige parem välja. Maha saetud kändude puntrast kerkib vaid kaks jalase tüveläbimõõduga kuni 10 meetri kõrgust haru. Tüvedel on (arvatavad) külmalõhed. Aga kastan on visa puu ja nii lähevad need harud tänavugi elujaatavalt lehte. Igatahes, kastanipuudega tasub Lääne-Eestis kindlasti katsetusi jätkata. Enamuses osas Eesti saartest tänavu õhutemperatuur nii madalale kui Riias ei langenud. Teisalt on Riia plussiks varasem kevad ja küllap soojem suvi, mida kastan nii väga vajab.
Suurte pärnade all õitsesid läiklehised mahooniad, vohasid igihaljad rodotihnikud. Väidetavalt muutvat pärnade kaltsiumirikas lehevaris mulda rododele ebasobivalt vähemhappeliseks. Riias nähtu näikse aga tõestavat, et pole need rodod nii ülinõudlikud midagi. Muide, botaaniaaia alal levivad üsna õhukesed liivmullad otse luiteliivadel.
Toredad olid suured poola lehised, vägev pöögi püstine vorm 'Fastigiata', mustad männid. Oma 6 meetri kõrgune hiibapuu, kes Eestis pigem põõsana käitub, viskab Riias sihvakalt kõrgust nagu noor mammutipuu.
Enne lahkumist silmasin tugevnevas vihmasajus kasvuhoone nuka taga peenart mürt-piimalille ja viigikaktustega. Näh, samasuguse koosluse olen omal kodus isegi loonud! Kuid Riias on esindatud maadjast viigikaktusest erinev, väiksemate padjanditega liik: Opuntia phaeacantha var camanchica. Osaliselt on ta talvest kahjustada saanud, ent üldjoontes vohab kaktus Riias endistviisi üsna hästi.
