TÕUSEV TREND: Igasse koduaeda miniatuurne viljapõld
Üle saja aasta tagasi aretas Sangaste krahv Friedrich Berg rukkisordi, mis andis maitsva leiva meie lauale ja õlgkatuse pea kohale. Visa sort on aja tuultes vastu pidanud tänini.
Meie koduaias on kunagise telesaate “Viljaveski” vaatajate kingitud veskikivi, mille südames on minipõlluke, kus kasvatame juba aastaid oma seemnest Sangaste rukist. Nüüd oleme aga seda niinimetatud külvipinda laiendanud ning rajanud aeda pisut suurema (1 × 1 m) tootmispõllu, kust seemet ka sõpradele jagada.
Kolmas ringikujuline põlluke ilutseb külatänava ääres otse värava vastas, et külaline oskaks ka ilma GPSita õiges kohas tare ette pöörata.
Tuuled räsivad väikesi põlde
Kuna elame Laulasmaa laulvate liivade rannast kilomeetri kaugusel, puhuvad siinkandis sageli tugevad tuuled, mis minirukkipõllukesi räsivad. Vaatad neid pärast tormi ja tabad end mõttelt, et see meenutab nagu meie väikest rahvast, keda elutormides võib kergesti laiali pillutada.
Nii ühele kui ka teisele on tuge ja toetust vaja. Suurtel voogavatel viljaväljadel on kergem rajusid üle elada, kuidas aga väiksena ellu jääda? Tõin metsast sarapuulati, toksisin selle hernekepi taoliseks ja peitsin viljapõllukeste keskele. Veel paar tuge põllu äärtesse ja meie viljad said hoitud ja uute tuulte eest kaitstud. Tootmislapikesele aga panin ümber ümara voolikujupi nagu kaitsevöö, et kõrred paindudes murduma ei hakkaks.
Jagasin meie mullust seemet ka ravimtaimekasvataja Maime Saarele Türilt, kelle koduaias samuti tänavu kena rukkilapike ilutses. Temalt kuulsin, et Facebookis nähtuna on paljud inimesed üle Eestimaa tundnud huvi koduaias teraviljapeenarde rajamise vastu.
Mida valida?
Viljade valikul tuleks arvestada mullastikku, teraviljade liiki ja sorte. Rukkisordi valikul võiks pikakõrrelise Sangaste asemel panna mulda madalama kõrrega hübriidsorte. Miks mitte rajada ka kauneid nisu-, kaera- või odrapeenraid.
Saagi koristamine, kuivatamine ja vilja peksmine ei tohiks nutikale aiapidajale küll erilist vaeva tekitada. Korjame ju niigi oma aia asukatelt valminud seemneid ja teeme seda tavaliselt ikka käsitsi. Mina koristan rukkipäid kääridega korvi lõigates tavaliselt rukkimaarjapäeva aegu augusti keskel.
Tänavune tera on tuumakas. Nüüd, kus Eesti Rukkiselts on alustanud koos partneritega Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud ülemaalist liikumist “100 rukkipõldu ja miljon juubelileiba Eestile”, oleks ka meie koduaedadesse rajatavad teraviljapõllukesed osake selle väärika sündmuse tähistamisest.
