Troopilise moega kivi-imar elustab sügise hallust
Sõna “imar” on ülituttav ristsõna lahendajaile, ent tegelikkuses pole ta ehk sugugi üldtuntud.
Kivi-imar (Polypodium vulgare) on laia levikuga: üle Euraasia, Põhja-Ameerika, suisa Lõuna-Aafrika ning India ookeani lõunaosas asuvate Kergueleni saarteni välja.
Oma epifüütse kivirahnudel kasvamise kombe ning iselaadsete kuni jalapikkuste lehtedega ta justkui ei passikski hästi siia Põhjala piirile. Kivi-imar armastab eeskätt Eesti rannikulähedasi alasid, sisemaal on aga väga harv. Temaga looduses kohtumine mõjub alati kuidagi pühapäevaselt, paneb seisatama ning lähemale astuma.
Kirjanduse väitel on kivi-imar lupjapelgav sõnajalg. Õhukese happelise huumuskihiga samblastel rändrahnuturjadel näikse neile tõesti enim meeldivat, luues põhjamaistesse okasmetsadesse pilkupüüdvaid pilte. Mõelda - sulgjad nahkjad sõnajalalehed niisama suvaliselt kivi otsas, pelgamata põudasid või pakaseid.
Tegelikult peab see sõnajalg vastu ka märksa teistsugustes tingimustes. Hästi on mul meeles Raplamaa Pae karstialal nähtu. Seal 10 000 aastat vanal Balti jääjärve lubjakivise paepanga sammaldunud turjal tervitasid ühel kunagisel jõulukuu hämarpäeval kaunid imaralehed.
Kõige eriskummalisem leid oli aga kord suvise pööripäeva eel Hiiumaa looderanna Külalaiul. Seal lõõskava päikese all, puhta lagedal, tormilainete kuhjatud lubjaklibuvalli piiril elas täie enesestmõistetavusega üks kivi-imar. Nojah, ta polnud küll ülemäära õnnelik, pigem üsna väheldane ja kolletunud, ent ometigi ei kavatsenudki alla anda.
Kivi-imar oleks kindlasti ka iga aia ehe. Muidugi ei peaks talle korraldama säärast ellujäämiskursust kui looduses Külalaiul. Pigem võiks pakkuda ikka poolvarjulist kiviktaimlat tavalise aiamullaga. Kord aeda toodult üllatab kivi-imar oma kohanemisvõimega ning hakkab tasapisi, kuid järjekindlalt oma risoome laiali ajama. Jälgima peab vaid, et istutamisel jääks risoom vahetult mullapinna alla. Sest tegemist on ikkagi niiütelda epifüütse sõnajalaga!
Kustkohast aga kivi-imarat saada? Kahjuks pole sõnajalgade kaubandusvõrgust hankimine Eestis senimaani väga hõlbus. Tõeliselt teretulnud ja paljulubav on Läänemaa piiri lähistel Laukna kandis tegutsema hakanud Enno sõnajalatalu.
Põhimõtteliselt võib kivi-imarat ju ka otse loodusest aeda tuua. Ta ei ole meil looduskaitse all, ent siiski laialdast rüüstamist ei taha siinkohal soovitada. Kui tuua, siis piisab paari lehega paarist risoomitükist. Sobivates oludes hakkab kivi-imar üsna jõudsalt oma lehtedekogumikku laiendama. Mul endal on kuraditosina aasta jooksul see sõnajalg usinasti laiali roomanud, ronides isegi paekivikamaka otsa. Et oma sõnajalgade kiviktaimlas teistelegi ruumi jätta, pean paratamatult imaraid piirama hakkama.
Muidugi ei raatsi ma neist tolligi ega untsigi minema visata, vaid võin kerge südamega tasuda kord loodusest võetu, ja seda kuhjaga. Kõik ülejäägid istutan ma oma Kesk-Hiiumaa salakohta, tillukese metsaoja liivastele samblaga kaetud kanjonijärsakutele.
Kui kivi-imara laik teiegi aias kord väga lopsakaks kasvab, siis minge ja piirake seda julgesti. Pakkuge tuttavatele ning tore oleks, kui jääks üle ka loodusesse lisaks viimiseks. See vähenõudlik haruldase moega sõnajalgtaim võiks meil igatepidi palju levinum olla.
P.S. Mainimata jäi üks imarale väga eripärane käitumine. Nimelt teevad ta lehed üllatavalt kiireid liigutusi, meenutades suisa loomariiki. Kui imaralehed jäävad üle lumepinna, rullivad nad pakaste saabudes end tihedasti torusse. Piisab aga korralikust sulast, kui nad varmasti end lahti keeravad, haljendades taas elurõõmsalt.
