TUNNE ÄRA: ogalised elupikendajad

Araalialised turgutavad nii meie keha kui vaimu, kuid neile ei maksa siiski kärsitult ligi tormata – paljud liigid on ogalised!

Enamik araalialiste sugukonna u 800 liigist kasvab troopikas ja subtroopikas. Selles seltskonnas on nii liaane, puid-põõsaid kui ka madalamaid rohtseid taimi. Kõigile araalialistele on omased toredad ümarad õisikupallid. Enamasti õitsevad nad sügisel ning mesilased mõistavad neist siis ka vääriliselt lugu pidada.

Kodune aknavääne

Mõni liik tunneb end ka Eesti kliimas üpris mõnusalt, üks neist on meil isegi kodumaine.

Looduslikult kasvab meil igihalja liaanina harilik luuderohi (Hedera helix). Seda looduskaitsealust taime võib kohata Saare- ja Hiiumaa lääneosas varjulistes metsades.

Hariliku luuderohu areaal ulatub Euroopast Väike-Aasiani. Kuna meil kasvab ta oma loodusliku leviala põhjapiiril, on ta siin külmaõrn. Üldjuhul ei kannata harilik luuderohi alla –25º langevat temperatuuri. Ka üksikutes Mandri-Eesti paikades näeb harilikku luuderohtu päris kõrgele (oma 4 m ja isegi rohkem) ronimas ning mõnel puhul isegi õitsemas, kuid see on siiski erakordne juhus. Enamasti kasvatatakse meil teda toataimena. Eriti hinnatud on luuderohi oma varjutaluvuse poolest ning talle toas või õues sooja kasvukohta otsides tasub seda arvestada.

Luuderohu nime olevat taim saanud seetõttu, et tema varte ja lehtede keedust kasutatud jooksva (liigesereuma) ravimiseks. Mõnikord keedetud luuderohtu ka õlles, kui luud-kondid haiged olid.

Ilutaimena on luuderohtu ammust aega talumaja akende ümber kasvatatud, sellest tuleb ka rahvapärane nimi aknavääne.

Harilikule luuderohule on omane heterofüllia e erilehisus. Kõik teavad tema hõlmiseid lehti, mille järgi ka teiste taimede liike nimetatakse mõnikord luuderohulehisteks (nt Cyclamen hederifolium). Õitsvatel ja viljuvatel võrsetel on lehed aga hoopis teistsugused – peaaegu või täiesti hõlmadeta.

Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasutatakse paljusid hariliku luuderohu sorte ja mitmeid teisendeid vertikaalhaljastuses. Kõige külmakindlam on 1907. aastal Riia lähedalt leitud teisend var. baltica, mis kasvavatki looduslikult Baltimaades ja Skandinaavias. Selle teisendi lehed ja õied on väiksemad kui põhiliigil.

Taga-Kaukaasias, Türgis ja Iraanis kasvab looduslikult sama perekonna teise meil tuntud liigina kolhise luuderohi (Hedera colchica). Liigiepiteet colhica tähendab: Kolhisest e Musta mere äärest pärit. Selle luuderohu lehed on samuti nahkjad nagu harilikul luuderohul, aga kujult munajad ning alt kaetud kollakate soomuskarvadega. Lehed lõhnavad kergelt selleri järele. Loodusliku kasvukoha järgi võiks seda liiki pidada harilikust luuderohust külmaõrnemaks. See ei pruugi aga nii olla, sest Saaremaal Sõrves kasvab ta hästi, Lätis Salaspilsis samuti.

Päris araaliad

Meie haljastuses tuntuim araalialine on kuradipuu e mandžuuria araalia (Aralia elata). Mäletan, et kui meie kursusele esimest korda kuradipuud näidati, küsis keegi, miks taimel niisugune nimi on. Õpetaja polnud suu peale kukkunud ning soovitas käega kõvasti kuradipuu oksast kinni haarata. Seda küsija küll teha ei tahtnud, aga poleks ime, kui ta seda tehes “Ai, sa kurat!” hüüdnuks.

Kuradipuul on aukartust äratava suurusega kahelisulgjad lehed. Õhulised puukese tippu koondunud õisikud võivad olla isegi kuni 60 cm läbimõõduga. Viljadeks on pisikesed mustad marjataolised luuviljad. Kuradipuu annab sobival kasvukohal ka juurevõsu ning soojemas kliimas võib taim seetõttu tõeliseks nuhtluseks kujuneda.

Samas ei soovi kuradipuu üldse igas kohas kasvama minna ning meil kannatab sageli ka külma pärast. Ainus teadaolev koht, kus Eestis kasvavad regulaarselt viljuvad kuradipuud, on Sangaste park. Istutusmaterjali olevat krahv Berg hankinud Sankt-Peterburgist. Sangastest kogutud seemnetest kasvatatud kuradipuid on nüüd ka Salaspilsis.

Südajas araalia (Aralia cordata) on rohtne püsik, mis meil samuti õues rõõmsasti kasvab, õitseb ja viljub. Viljad valmivad septembris-oktoobris. Tema kuni 60 cm pikkused lehed meenutavad kuradipuu omi, aga taim on leebelt ogatu. Tema kodumaa on Ida-Hiina, Venemaa Kaug-Ida ning Korea ja Jaapan, kus tema võrseid pannakse ka misosupi sisse. Meditsiinis pruugitakse südaja araalia pakse lihakaid ja vaigulõhnalisi juuri.

Kasulikud, aga ogalikud

Araalialistest võiks meie kliimas proovida kasvatada ka heitlehiseid põõsaid perekondadest siilpaanaks ja ogapaanaks.

Eestis on kasvatatud ameerika siilpaanaksit (Oplopanax horridus) ja korea siilpaanaksit (O. elatus). Mõlema põõsa võrsed on tihedalt kaetud ogadega. Umbes meetrikõrguseks kasvav korea siilpaanaks oli vähemalt Nõukogude Liidus punase raamatu liik, ehk on Venemaal praegugi. Selle taime juurte raviomadusi peetakse võrdväärseks ženšenniga, väga toniseeriva toimega on ka tema punakaskollased viljad.

Ameerika siilpaanaks võib oma kodumaal Põhja-Ameerika lääneosa mäestikumetsade alusrindes sirguda isegi 3–4 m kõrguseks. Liigiepiteet horridus (ladina keeles tähendab see midagi eriti koledat) ajab hirmu nahka, samuti taim ise. Oma kodumaal võib ta moodustada kõrgeid läbimatuid võserikke. Meil jääb selle kaunite sarlakpunaste viljadega tigeda põõsa kasv siiski 1,5 m piiresse, kuna ta saab aeg-ajalt külmakahjustusi.

Perekonnast ogapaanaks on kasvatatud Eestis vähemalt 5 liiki, kõik pärit Ida-Aasiast. Kõigil liikidel on ogad nii võrsetel kui lehtedel.

Raotu ogapaanaks (Eleutherococcus sessiliflorus) kasvab oma kodumaal jõgede kallastel ja niiskematel varjulistel nõlvadel. Tema liitlehed on enamasti kolmetised. Kuna selle liigi õied on, nagu viitab liigiepiteetki, peaaegu raotud e istuvad, moodustub neist väga tihe pallikesekujuline õisik. Muidu on õisikud kerajad nagu araalialistele kohane ning sisaldavad ka nektarit.

Haralise ogapaanaksi (E. divaricatus) noored võrsed on kaetud karvadega, mis hiljem kaovad. Võrsele jäävad aga harvad, tahapoole koolduvad ogad. Pika rootsuga võrsele kinnituvad liitlehed on viietised ja lehekesed selles peaaegu istuvad. Õied on kollakasrohelised.

Hariliku ogapaanaksi (E. senticosus) õied võivad olla ühe- või kahesugulised, emasõied on kollakad ja isasõied violetse jumega. Lihakad luuviljad on mustad ning u 1 cm läbimõõduga.

Hariliku ogapaanaksi toniseeriv toime olla mõnedel andmetel isegi suurem kui ženšennil. Peale immuunsüsteemi toetava toime (sh parem vastupanuvõime radioloogilistele ja keemilistele mõjuritele) parandavat ta ka mälu. Ravitoime on jälle suurim just juurtel, toonikumina kasutatakse veel vilju.

Tallinna Botaanikaaias kasvavad ilusasti veel Henry ogapaanaks (E. henryi) ja Sieboldi ogapaanaks (E. sieboldianus), mõlemad on jõudnud ka õitseda. Taimed on küll alles noored, kuid kumbki liik pole ilmutanud mingit vastumeelsust meie kliima suhtes.

Kus ja kuidas kasvatada

Kõik nimetatud ogapaanaksid on kõrged põõsad, ka Eestimaal peab arvestama nende u 3 meetrise kasvuga. Korralikult ja regulaarselt jõuab neist viljuda siiski vaid harilik ogapaanaks. Tema mustad ümarad küllaltki suured viljad valmivad septembris-oktoobris. Haraline ogapaanaks jõuab selleks ajaks alles õitseda. Raotule ogapaanaksile jääb kasvuaeg meil samuti lühikeseks, viljunud on ta vaid mõnel korral. Kõik kolm on meil aga täiesti külmakindlad põõsad.

Araaliate ning oga- ja siilpaanaksite kasvatamiseks tuleb valida ühtlase reljeefiga kasvukoht, kus muld on viljakas ja hea struktuuriga ning piisavalt niiske, kuid ilma seisva veeta. Araaliate suured liitlehed ja õhulised õisikud on väga dekoratiivsed, aias tasub neile seega anda hästi väljapaistev koht.

Araalialisi saab paljundada nii vegetatiivselt (juurepistikutega) kui seemnetega. Kõige lihtsam on paljundada vegetatiivselt. Seemnetega paljundamine võtab kauem aega, seemneid on vaja ka stratifitseerida, pealegi idanevad nad halvasti ja kaotavad kiiresti idanemisvõime. Neid ei tasu hoida üle aasta.

Uhke üksiklane ja eluea pikendaja

Ida-Aasiast pärineb ka vahtralehik (Kalopanax septemlobus), kes on ainus liik oma perekonnas. Kuigi vahtralehik toodi Euroopasse juba 1864. aastal, on ta siiani vähe tuntud puu. Ei teagi, miks, sest nende väheste eksemplaride järgi otsustades, keda Eestis olen näinud, kasvab ta meil hästi.

Vahtralehiku ogaline olek on meie kliimas kasvava puu puhul väga imeväärne ja vahtra moodi lehed teevad asja veel huvitavamaks. Lehti lähemalt silmitsedes on muidugi selge, et nende roots on kahtlaselt pikk. Ning kui vaadata lehtede paiknemist võrsel, siis vahtratel on pungad ja lehed vastamisi, aga vahtralehikul vaheldumisi. Botaanikud ütlevad küll, et pungad on vastakud või vahelduvad, aga ega selline asjade nimetamine asja ennast muuda. Peaasi, et asi oleks selge.

Kui õisikuid näed, pole enam kahtlust, et tegu on araalialisega – need on tal tõesti tüüpilised, asudes oksatippudes ning koosnedes paljudest tillukestest õitest.

Heitlehise vahtralehiku eluiga võib kodumaal küündida 200–400 aastani, puu võib kasvada kuni 20 m kõrguseks ja tüve läbimõõt olla kuni 50 cm. Eestis on suurimad eksemplarid 8–9 m kõrgused.

Araalialiste sugukonda kuulub ka kõigile hästi tuntud harilik ženšenn (Panax ginseng). See Ida-Aasia mäestikualadel kasvav taim on nime saanud juure kuju järgi, mis meenutab inimest – rénshe¯n on tõlkes inimesejuur.

Ženšenn on pikaealine taim, õitsema hakkab ta alles u 10-aastaselt. Tervist turgutab tema 20–30 cm pikkune juur, mille toime on toniseeriv ning immuunsüsteemi toetav. Samuti aitab ta hoida vaimu virge ja erksa ning on üks tuntuimaid vananemist aeglustavaid vahendeid. On see nüüd nii või ei, aga väidetavalt aitavat ženšenni pikaajaline tarvitamine oluliselt pikendada inimese eluiga. Kaug-Idas ja mõnel pool Euroopaski kasvatatakse seda liiki kultuuris, kuid arvatakse, et kultuurtaimede toniseeriv väärtus pole looduslike taimede omaga võrreldav.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu oktoobri numbris.