Tunne taimi: ahvatlev, kuid ohtlik salu-siumari
Salu-siumari (Actaea spicata) kuulub tulikaliste sugukonda. Aga erinevalt enamikust tulikalistest on temal kroonlehed olemas. Nii nagu tupplehti, on ka neid neli kuni kuus. Kuid siiski ei ole need päris harilikud kroonlehed, vaid on muutunud kitsasteks ja tagasihoidlikeks. Kuid see-eest peidavad need enda sees maitsvat nektariannust tolmeldavatele putukatele. Selline peibutis kutsub mesilased ja kimalased kohale isegi metsas kasvava üksiku siumarja juurde.
Salu-siumarja mürgisus on lastele mõnevõrra ohtlikum kui teiste tulikaliste oma. Siumarja marjad on väga ilusad ja ahvatlevad lapsi neid suhu toppima. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetamine nii suus kui ka maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi.
Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.
Salu-siumarja on kasutatud ka ravimtaimena, kuid selle katsetamine ei ole tema mürgisuse tõttu mingil juhul soovitatav. Kõikide nende haiguste vastu on ju loodud tänapäeval ka hulga ohutumaid ja kindlamaid ravimeid. Ravitud on aga eelkõige südamerabandust ja reumat. Südamehaiguste puhul joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti aga sellesama keeduveega haigetele kohtadele kompresse.
Allikas: bio.edu.ee
