Ühele kermesmarjale leiab alati koha
Kermesmari (Phytolacca) on üks isevärki taim titaanjuureliste sugukonnast, kuhu kuulub muuseas ka meie põhjaranniku haruldus merikann.
Võõramaine kermesmari näeb kaugele külalisele kohaselt aga sootuks ülespuhutum välja. Vaatad eemalt, kaed lähemaltki – täitsa korralik põõsas, üleni lopsakaslehine, valged suvised õieküünlad ehteks peal.
Ning kui tuleb sügis, kõik kolletub ja raagub, püsib kermesmari jätkuvalt haljana, küpsetades endiste õisikuküünalde asemele läikivmustade viljade sambakesi. Ometi peab püsivate külmade saabudes alla andma temagi ja ühel sügispäeval avastad, et kogu suur põõsas on surnuks külmunud. Kuid sellest ei maksa ärevusse sattuda, sest tegelikult on kermesmari võimsakasvuline püsik, kelle maa-alune osa elab talve üle, et järgmisel aastal taas uus uhke põõsas mullast välja võluda.
Vahel harva on kermesmari mulle siin-seal Eestis (isegi Hiiumaal) silma jäänud ja oma välimusega annab ta aiale alati mingi erilise aktsendi juurde. Ta on minu jaoks kuidagi n-ö botaanikaaialik taim, kes ei tohiks puududa ühestki korralikumast kollektsioonist. Siinkohal pole aga paha meelde tuletada ajakirjas “Aed” (sügis 2006) ilmunud lugu kermesmarjadest. Sellest selgub, et meil aedades leiduvad ameerika kermesmarjana tuntud taimed pole üldsegi silenooljaslehised ega longus õiekobaratega nagu peaks, vaid ümarate krobeliste lehtede ja püstiste õieküünaldega. Seega tuleb välja, et Eestis kasvab kõikjal hoopis spinat-kermesmari (Phytolacca acinosa).
Too artikkel oli mul kuskile mälusoppi meelde jäänud, kui Käinas Mareti äris jäin lummatult silmitsema lihavat õieküünaldega kermesmarja. Jaa, on küll ameerika kermesmari, kinnitati mulle. Ohhoo, väga hea, just selline lehe- ja õieilu passib mulle väga hästi Põhja-Ameerika idaosa lopsakate varimagnoolia, tulbi- ja trompetipuu ette välu serva!
Kodus otsisin siiski tolle vana ajakirjanumbri üles ja selgus, et ilmselgesti olin ma saanud kõike muud, aga mitte ameerika kermesmarja. Kuid tõttöelda näeb aasialasest spinat-kermesmari isegi mõneti uhkem välja. Mu Aasia osakond on küll üsna piiratud ruumiga, ent ühe koha vesiroositiigi äärde säärasele toredusele ma ometi leiutasin – pisikese, tõrust kasvama pandud kähara tamme (Quercus crispula) naabrusse. Too Ida-Aasia muidu igati tore tammeliik koltub sügiseti natukese liiga vara. Seega võib kunagi tekkida oktoobrikuude alguses huvitav kontrast: sügiskollane tammepuu ning justkui troopiliselt igihaljas kermesmarjapõõsas ta esiplaanil.
