Üle pea lopsakad banaanid, õitsvad lantaanid – oli täitsa liig
Oru ülaservas, ühe paerahnu servas tervitas meid vana tuttav Aadria mere äärsetest rannakadastikest: Pistacia lentiscus, eesti keeli mastikspistaatsia. See tore igihaljas põõsas on Bratislavas paraku viimasel talvel maani külmunud, ent suve jooksul siiski trotslikult uued võrsed üles kasvatanud. Huvitav, kui madalale langes termomeetri näit Bratislavas tänavusel talvel?
Muuseas oli õue suvitama toodud Wollemia nobilis. See ürgne araukaariate sugulane avastati Austraalia Sinimägedes alles 1994. aastal. Volleemiat ümbritseb endiselt ülim eksootilisuse ning harulduse aura ja nii on ka Bratislava volleemia igaks juhuks kõige potiga trellidest puuri aheldatud.
Varjulistel pargiteedel kõndides kohtasime ikka jälle ühe toreduse teise järel. Näiteks kuni viiemeetrine kurdlehise lodjapuu igihaljas tihnik, mille võlvi alla sukeldudes valdas pisut müstiline, kuidagi Himaalaja metsade meeleolu.
Suur hõlmikpuu poetas oma kuldseid "ploome" lahkesti alla kaasa korjamiseks. Noh, seemneks või nii. Värsketel viljadel polnud häda, ent juba pisut riknenud viljaliha lehkas pesueht okse järele, pannes liiga uljalt nuusutanuna ohtlikult öökima. Tegelikult tarvitatakse Hiinas hõlmikpuu seemneid toiduks.
Hõlmikpuu naabruses laiutasid peajugapuud. Cephalotaxus harringtonia kasvab muide hästi Kuramaal, sestap sai prooviks mõned punakad "ploomid" kaasa korjatud. Need lõhnasid omapäraselt plastmassi järele. Cephalotaxus harringtonia pole nii lopsakaokkaline kui C. fortunei, ent siiski väga eriline oma mitu tolli pikkade okaste poolest. Tema kasuks räägib suurem külmakindlus. Lupja talub ta ka, seega mitte mingi pirtsakas tegelane. Eesti oludes pole seda hästi dekoratiivset liiki vist eriti veel katsetatudki?
Vägev oli kolmejalase tüveläbimõõduga ja laiuvate okstega tervet välu valitsev printsessipuu. Visteeriate varikäik juhtis rööbaspuul losutava leinaseedri juurde. Igati klassikaline English vaade.
Omapärane leid oli Zantoxylum simulans. Nagu paljud ruudiliste (tsitruste) sugukonna esindajaid, on temagi tugeva vürtsise lõhnaga, mis pikemal haistmisel oma vänguses pigem ebameeldiv tundub. Hiinas on tegu aga vürtsitaime piprapuuga. Oma punaste viljakobaratega näeb see 4-6 m kõrguseks sirguv põõsaspuu üsnagi dekoratiivne välja, erilisust lisavad käsivarrejämedusi tüvekesi katvad suured ogade muksud. Kuna tegu on 6. tsooni taimega, võiks sellest Hiina piprapuust Eestiski ehk asja saada.
Kuid Kesk-Euroopa mõistes tõeline taimeulme ootas meid ühel kaitstud välul, mida ühest küljest piiras kivimaja, teisest triiphoone, lisaks mujal puud-põõsad tuuli tõkestamas. Seal läks asi ikka täitsa käest ära. No hea küll, vahemere küpresside sambad ja tšiili araukaariad pole ehk ime. Aga kasvuhoone seina ääres vohas igihaljas makjamöll. Nagu näiteks: Fatsia japonica, jaapani kameelia, Daphne pontica, õisi täis fuksiad, jaapani aukuubad, Podocarpus macrophyllus, ka rinnuni ulatuv vilju täis vahemere lodjapuu (Viburnum tinus).
Noh hea küll, see kõik on tolles kaitstud kasvukohas ehk tõesti võimalik. Kuid siis tundsin, et vint on üle keeratud: üle pea lopsakad banaanid, õitsvad lantaanid ja inglitrompetid oli ikka täitsa liig. Ei puudunud tõlvpuu. Samas karuspalm nägi õige kidur välja. No ja kui karuspalm hästi ei lähe, kuidas siis seletada pea paarimeetriste tüvedega Dicksonia antarctica'id?! See superkaunis ja üliürgse väljanägemisega Tasmaaniast pärit puusõnajalaliik talub enamasti kõigest alla kümne miinuskraadi, seega leiab teda aastaringi väljas kasvamas vaid lõuna pool Alpe, eeskätt aga maheda atlantilise kliimaga Iirimaal.
Käisime kui kaetatult ümber puusõnajalgade, sekka sorkides sõrmega mulda, lootuses leida potiranti. Seda me ei leidnud. Vägisi jäi mulje, et puusõnajalad vohavadki lihtsalt niisama Kesk-Euroopas. Kas tõesti mässitakse tüved talveks korralikult sisse? Või ei tea, ju pigem siiski istutatakse need kaks puusõnajalga iga talve eel suure mullapalliga kasvuhoonesse varjule. Küllap nii see ongi.
Olime selles aias märkamatult mööda saatnud üle viie tunni, kell sai juba neli peale lõunat ja kaasavõetud hommikusöök jätkuvalt söömata. Mis seal's ikka, võib ju hommikust ka õhtul süüa, kusagil Doonau äärsel kaunil maastikul. Enne lahkumist silmasime veel mooruspuuliste sugukonna esindaja Maclura pomifera vilju. Sellised väga isepärased suure rusika mõõtu krobelised kollakasrohelised "apelsinid", ilmestamas muidu suhteliselt tagasihoidlikke värava lähistel kasvavaid puid.
