Mullu kevadel kaevasin Garda järve äärest kaasa kolm sarikhernenääpsu. Kahjuks ei elanud need kolimist üle. Küll aga 600 m kõrgusel asuva Tenno alpijärve äärest toodu. Suve jooksul viskas ta Hiiumaa uues kodus üles vaksased kasvud. Väga kaua püsisid ta lehed rohelisena, ladvas suisa jaanuari külmadeni. Paljud allikad väidavad hariliku sarikherne igihaljaks, aga ju on ta seda vaid soojas kliimas.

Tuli karm talvesüda. Kraad langes -26ni. Napi lume kohal pidid sarikherne võrsed taluma umbkaudu 5 kraadi kangematki pakast, lisaks lõikavat Siberi tuult. Siis hakkas kevad lähenema, lumi sulama, ilmad aina soojenema. Aga sa imede ime: sarikherne võrsed ikka elujaatavalt rohelised! No säärane külma peale vilistamine tundub ühe vahemerelise põõsa kohta ju suisa sündsusetu! Vaadakem ikkagi tema kodumaad. Pideva leviku ala hõlmab Põhja-Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa, Itaalia, endise Jugoslaavia alad, lõunas Kreeka, Malta ja Tuneesiani välja. Ida pool leidub hajusalt Türgi ja Krimmini. Areaali põhjapiiriks jääb Šveits ja Austria. Seega pesueht lõunaeurooplane. Aga kuidas siis ikkagi nii külmakindel?

Märtsis trükkisin hetke ajel arvutisse sisse otsingusõnad Coronilla emerus Gotland. Ei tea isegi miks. Ja siis tuli üllatus: harilik sarikhernes omab eraldatud areaaliosa Skandinaavias! Skanes ja Taanis loetakse teda kultuurist metsistunuks, ent paar kohta Lõuna-Norras ning Ölandi ja Ojamaa leiukohad arvatakse looduslikeks. Kuidas ta küll looduslikul teel nii kaugele põhja jõudis? - tahaks ma teada. Ojamaal armastavat ta lubjakaljusid asustada nagu kaugel lõunaski. Hariliku sarikherne kasvumaad jäävad Ida-Ojamaale Kräklingbo, Gammelgarni, Ala ja Ardre kanti. Seal oleks väga põnev käia kunagi neid otsimas. Mõelda, vahemereline harilike sarikherneste maa siit Hiiumaalt kõigest paarisaja miili kaugusel! Rootsis õitseb ta juunikuus ja kõrguseks öeldakse saavutavat vaid kaks jalga. Kutsutakse teda sealmail nimetusega gulkronill ja ladina keeles kiputakse Coronilla emeruse asemel pigem Hippocrepis emeruseks nimetama. Muide, inglise keeles kannab ta scorpion senna nime - sarikherne pikkpeened, otsast veidi kõvera tipuga kaunad meenutavad astlaga skorpioni saba.

Säärast huvitavat põõsast võiks ka meie puukoolid pakkuma hakata. Kui mu Alpidest toodud "skorpionipõõsas" oma esimese ja üsna ränga põhjala talve nii rõõmsasti üle elas, siis võiks ju arvata, et tegemist on väga perspektiivse liigiga. Siiski karta on, et rohelised võrsed kardavad märtsipäikese kõrvetust, täpselt nagu ka luudpõõsad. Võibolla ta just seetõttu Ojamaal nii madalukeseks jääb? Seega, ehk küll külmakindel, paraku küllap kevadtalviti varjutamist nõudev tegelane - kui tahta mehekõrguseks viskavat sarikhernepõõsast.

Tjah, mõelda ikka neid looduse veidrusi: harilik sarikhernes on ühtaegu nii üdini vahemereline põõsas, samas kasvab looduslikult peagu siinsamas, naabersaarel Läänemeres.