Üllatavalt õrn kaeralill

On olemas rukkilill ja nisulill ja saialill. Kaeralill ka. Eesliide kaer viitaks justkui suvalisele umbrohule. Tegelikult pärineb ta Lõuna-Aafrikast. Miks nii kaugele eksoodile on nõnda maavillane nimi antud? Eesti ei ole atlantiline Iirimaa, kus kaeralilled vohavad metsistunult põldudel.

Mõnel viimasel aastal tundus mulle, et kaeralill (Crocosmia) on Hiiumaal ehk tõesti paras umbrohi. Mu kiviaiaäärses peenras tungis ta maa-aluste risoomidega aina edasi. Igaks talveks katsin nende kasvukoha männiokkamultšiga. Kuniks lõpuks muutusin hooletuks. Ah, mis sest umbrohulillest ikka tühja poputada! Ja nii jätsin nad mullu detsembris katmata. Teises peenras sai kaeralilletutsakas siiski männiokkakatte peale. Nii möödaminnes.

Ja siis ta tuli: jaanuari kolmenädalane talv, väga vähese lumega, 23 kraadi külma. Pigem muretsesin katmata jäänud tõrvikliiliate kui kaeralillede pärast. Tulemus? Üllatavalt imelik. Igihaljad tõrvikliiliad talvitusid igati hästi, kaasa arvatud ohtrad isekülvist tärganud seemikud.

Mai lõpul pistsid elurõõmsad otsad välja hiidhüatsindid, kes olid talvel samuti katmata. Kuid multšimata kiviaia äärses peenras tärkas vaid paar hädist kaeralilleliblet. Muidu tärkavad kaeralilled juba aprillis, taludes siis vapralt mitmekraadiseid öökülmi.

Eks kogemused õpetavad. Noh, et peaks ikka igal sügisel kaeralille mugulad üles kaevama ja varju alla viima. Aga või ma viitsin mängida! Ega siis igal talvel nii lumetu külm ole. Ainus, mida õppisin, et kaeralilli peab talveks kindlasti multšima. Ja et tõrvikliiliad seda ei vaja, vist ka hiidhüatsindid mitte. Vähemalt siin Hiiumaal. Ja küllap ka tänavu, nagu igal suvel, saab mulle osaks taaskordne üllatus ja rahulolu: Lõuna-Aafrikast pärit lopsakad lilled vohavad kasvada ja õitseda vabalt suisa 59. põhjalaiuskraadil. On vast vaprad lõunamaalased!