Ehkki super telkimise koht, tahtsime meie midagi enamat. Kui ollakse lõpuks esimest korda elus Soomes, siis peab ju ometi graniitkaljusid saama! Liessaarel neid jagub. Aga pigem avajärve tungivas lääneosas. Nii viskasime kotid taas selga ja ronisime nõlvarada pidi üles metsa vahele.
Liessaar on erinevalt lõunasse jäävatest naabersaartest üsna oksametsane. Kahjuks on ka selle maalapi kaldad mökkisid tihedasti täis laotud. Hakkasin neid möginateks kutsuma. Imekombel on lääneosas natuke veel täis ehitamata jäänud. Teel sinna rada aina kerkis. Viimaks jõudsime kummuvatele graniitküngastele. Otse nende harjadel vohasid maarjasõnajalgade põõsasjad puhmad, haljendas kivi-imaraid. Need kaks liiki loovad omapäraseid kalju-sõnajalaniite. Midagi taolist Eestis ei leidu.

Looderanna kohal haigutas kuristik – kunagine punase graniidi kaevandus. Koperdasime alla. Järsk rand oli palistatud murtud kivikamakalasudega. Tundus nagu oleks kivivedu ammustel aegadel järsult pooleli jäänud.

Ukerdasime veel pisut edasi, kuni leidsime super paiga. Rahnudest tehisneem tungis vette, väikese abaja teises küljes tõusid looduslikud kaljunõlvad. Uskumatu vaatepildi moodustasid kaljudel losutavad valkjasrohelised latakad. Turbasammal?? Jah just, turbasammal. Sellist viltust “kaljuraba” võiks ehk leiduda kusagil väga vihmases Norras või Šotimaal, aga näe: ka Lõuna-Soome tammetsoonis on taoline asi võimalik. Nimetasin abaja Turbalaheks.
Järsakumaastikus leidus vaid üks tasane samblane lapike telgi jaoks, mida on seal enne meidki kasutatud. 

Õhtu lükkas tinaseid pilvi. Järv silpsus-mulksus-nilpsus üsna merelikult. Vastas paistis Lohjansaari, kaugeimas sopis Karkali poolsaar. Mõlemad on tuntud oma lubjarikkuse ja seetõttu ka laialehiste puude ohtruse tõttu. Siinpool valitses aga üdini ehe põhjamaa. Kuuse-männi segamets tõi meeltesse Kõpu, hoolimata kaljudest. Jah, Eesti ja Soome metsad on ju suures osas samasugused, taigalikud.

Muuseas avastasin samast rannarahnude vahelt paar punti pisikest sõnajalga. Oo, ida-kiviürt?! Vist jah, mitte mägi-kiviürt, kelle Eestile lähimad looduslikud leiukohad samuti Lõuna-Soomesse jäävad. Ida-kiviürti kasvas kunagi ka Eestis, ent nüüdseks pole teda enam leitud. See väike lubjapelglik liik ei hiilga just teab mis välise iluga, on lihtsalt pigem leidmisrõõmuks. Mul kodus sõnajalakiviktaimlas elutsev ida-kiviürt kidub millegipärast juba kümmekond aastat. 

Järgmisel hommikul põikasime korraks Liessaare läänetippu. Ronisime turbasamblalapilisest kaljunõlvast üles ning jõudsime männikusse, mida ilmestasid kaljulaigud maarjasõnajalgade, õites kollendavate naistepunade ja rammusate metsmaasikatega. Jälle paistis üks mögin (mökki). Päris neeme tipp on ehitistest siiski õnneks vaba. See oli nagu mere äärde minek: läbi rahnulise mustikamänniku, ees ootamas rand ja avar veteväli. Rand oli suurepärane: graniitkaljud sakitasid, praod täis imaraid, laial alal laskusid siledad kivimaa nõlvad laugelt “mereni”. Tõeliselt kaunis maastik. Küll tahtnuks seal pikemalt istuda, jälgida lainte liikumist siledale kaljukaldale. Kuid Karkali poolt sõudis ähvardava kiirusega lähemale hallitav vihmapiir. Tuli minema tõtata oma mahajäänud kompsude juurde, et siis kaevandusrannal varjualusesse jõuda. Sõime seal hommikust ja jälgisime, kuidas vihmalinik järve põhjakalda metsakupleid iseäralise selgusega välja joonistas. Oli niiske, tuuline, liigagi jahe. Pigem Islandi kui normaalne Lõuna-Soome südasuvi. Brrr.