Uskumatu - metskits nosis isegi asteldega iileksit
Kas on aia sordiõunapuud magusamad kui põlluserva metsikud õunapuud? Ju siis. Kohe nii magusad, et tasub suisa keset päeva keset Kärdla linna majade vahel aedades patseerida. Mu oma koduhoovist maal ei maksa muidugi rääkidagi. Uitavad teised päise päeva ajal rahumaali ringi nagu mingid küla pealt lahti pääsenud koduloomad, keda peab alatasa käima ära ajamas. Inimese jälgi on aias metskitsede risti-rästi tiheda sammumustriga võrreldes praegu vaid käputäis.
Õnneks pole metskitsed märkimisväärselt pahandust seni teinud. Vat põder – see on istikute katastroof ja häving. Aga kits, tema näkitseb natuke siit, tibake sealt. Kõige ohustatumad on kuni inimesekõrgused noored puukesed, kelle latvade tagasinärimine sobib küll põõsasvormide armastajaile, kuid ma ise eelistaks ikka kord näha korralikke puid. Juba üle pea sirgunutel jätab kits ladvad üldiselt rahule, näksib vaid külgoksi.
Jõudumööda katsin osadel istikutel sügisel ladvad võrkudega kinni. Kui õige tegu see oli, selgus nüüd iseäranis pöökide puhul. Pea kõigil neil on külgoksi tublisti mekitud. Aga sellest pole hullu, peaasi, et ladvad on kaitstud. Pöök paistab kitsele eriliselt meeldivat. Nojah, eks mõlemad pärine Kesk-Euroopast, oma loomulikust piirkonnast. Nagu pöök, on tegelikult ka metskits meil võõrliik. Vähemalt Hiiumaal ja Saaremaal igatahes, kuhu need loomad 1930ndatel inimese poolt sisse toodi.
Huvitav, et “väga-rohelised” võitlevad paaniliselt isegi koduse euroopa lehise metsa istutamise vastu, samas võõrlooma metskitse poputatakse talved otsa ohtra lisasöötmisega. Rangelt võttes peaks ju nad ise vaatama, kuis hakkama saavad ja vastu peavad. Aga praegu tundub kui oleks tegu inimese kariloomadega, ainult tarasid pole karjadele kahjuks ümber ehitatud.
Hea küll, aiapuud saab enamasti loodetavasti suureks kitsedest hoolimata. Kuid märksa raskem juhus on igihaljad põõsad. Näiteks loorberkirsipuu järele on kits lausa hull. Järelikult pean tulevikus oma aina paisuvad põõsad kõik viimseni kaitsekangastesse mässima. Seda isegi varjulisel kohal, kus muidu päiksepõletuse ohtu pole ja võiks talvelgi nautida igihaljast lopsakust.
Üks eriti karm kuju on muuseas mul ära närinud ka ühe Ilex aquifoliumi lumest välja ulatunud ladva. Mind oli hoiatatud, et nad ei pane selle liigi leheservade ülinõeljaid jäiku astlaid millekski. Aga ma ei suutnud seda uskuda. Oleks siis veel vähemastlaline meserva iileks, kuid teravalehise iileksi osas olin ma üsna muretu. Need astlad ju selleks tal ongi, et söödikuid eemale peletada! Kui iileks juba kõrgeks puukujuliseks sirgub, siis pole taolise kohastumise jaoks enam vajadust ja nii ongi vanade iileksite lehed enamasti siledaservalised.
Niisiis on igatahes tõestus käes, et metskits nosib rahumeeli ka teravalehist iileksit. Seega pean ka neid tulevikus kindlalt talveks sisse mässima hakkama, ei piisa vaid päiksepoolsele küljele varjukanga sätimisest. Iseasi muidugi, mis neist atlantilistest eksootidest säärase Siberi talve järel üldse alles jääb…
Ahjaa, üks ilus haljas leht vedeles näritud iileksi ladva kõrval lumes. Nagu oleks see sinna pillatud ja kogu edasine mekkimine sinnapaika jäetud. Äkki torkas mõni astel siiski nii otsustavalt kitsele keelde, et too vähemalt selleks korraks loobus samuse astlahunniku kallal hammaste teritamisest?
