Uus unistus – tsitrusekasvatusest 59. laiuskraadil
Mustjate vartega bambuse juures oli ka silt (Phyllostachys nigra), teistel see kahjuks puudus. Võis oletada, et peenelehine on igihaljas sirmbambus, laialehine aga läikiv sirmbambus.
Ühel nõlval vohas tõeline pukspuumets, seeder oli suur nagu meie metsakuusk. Ja jälle teravalehised iileksid, sealhulgas suisa seitsmemeetrine puu. Asi kiskus juba kuidagi Lääne-Euroopaks kätte ära.
Siis aga sattusime korraks Põhja-Ameerika idaossa. Otse tiigikaldal kasvasid suured udukaharad soosekvoiad (Taxodium distichum), ümbrus täis püstiseid hingamisjuuri, kõrval lisas punast värvierksust sügavalt lõhestunud lehtedega sootamm.
Seedrid kiskusid aina uhkemaks. Jõudsime 2,5 jalase tüveläbimõõduga atlase seedri juurde. Tema lähedal igihaljendasid Vahemere äärest pärit fillüüread (Phillyrea latifolia ja P. angustifolia). Kuid see polnud veel kaugeltki kõik. Kohe kõrval sirutus üles suurepärane merimänni (Pinus pinaster) eksemplar, maas kobakad käbid laiali. Tundsin, et see on juba natuke liig Kesk-Euroopa kohta. Samas taluvat see vahemereline mänd kuni -25 kraadi, seega sobib justkui ideaalselt -24 kraadise külmarekordiga Bratislavasse. Huvitav oli ka Aserbaidžaanist pärit Pinus brutia subsp. eldarica. Päris pead vangutama pani aga kahemeetrine rõõmsalt lopsakas piinia. Kesk-Euroopas olla see Vahemere rannikute pähklimänd külmaõrn, kuid näe... Ju siis Bratislava polegi enam päris õige Kesk-Euroopa.
Ereoranže seemneid kutsus korjama õiskontpuu (Cornus florida). See väga kaunite suurte õitega USA idaosast pärit kontpuu võiks ehk hästi kasvada ka Eestis, paraku nõuab ta soojemaid suvesid, kui meil enamasti on.
Vahemere piirkonna haljastuses tüdimuseni tavaline suureõieline magnoolia on lõuani küündiva põõsana esindatud ka selles botaanikaaias. Kesk-Euroopa oludes mõjub see suurte lakitult läikivate igihaljaste lehtedega eksoot kuidagi võõrkehana. Aga Bratislava kandis seda liiki siiski üritatakse kasvatada, leidub suisa viljuvaid isendeid.
Bratislava botaanikaaia sümbolpuuks näikse olevat pontsirus (Poncirus trifoliata). Teda on loetud ka otse tsitruste perekonda kuuluvaks (Citrus trifoliata), siiski eraldatakse enamasti omaette üheliigilisse perekonda, ju eeskätt oma kolmehõlmaliste talveks maha langevate lehtede tõttu. See Hiinast ja Koreast pärit suurepärane külmakindel avamaa tsitrus siiski Eestis kardetavasti väga perspektiivne pole. Kirjandus ja nett annab väga erinevaid andmeid tema külmataluvuse kohta, sageli mainitakse siiski 6. või isegi 5. tsooni. Leidub ka üsna uskumatu väide pontsiruse ellujäämisest Vermontis -30°F ehk -34C° pakasega. Mnjah...
Raagunult jätab pontsirus väga omapärase, ainult talle iseomase ilusa mulje: kollased ümarad "sidrunid" vägevate roheliste astelde tihnikus. Pontsiruse viljad on väga lõhnavad, ehk küll pisut nii ja naa on see lõhn. Mõnele meeldib väga, teine leiab veidra olevat. Ka viljade söögikõlbulikkuse osas on väited vastukäivad. Siiski leiab netist hulga materjale, kus õpetatakse tegema pontsiruse marmelaadi. Osade isikute arvates olla see rõve, teised kiidavad peent maitset taevani. Ka võivat pontsirustest karastavat jooki teha või lihtsalt viile tee sisse panna.
Bratislava botaanikaaias trehvasime pontsiruse 10-jalaseid puukesi vahel vaat et iga nurga peal. Ja loomulikult hakkasid näpud vastupandamatult sügelema, et paari viljagi kaasa noppida. Järgmised ööd olid telgis kaunikesti pontsiruse lõhnalised.
Tagasi kodus, maitsesin seemneid välja koukides mõistagi ka viljaliha. Täiesti ehe ja hapu sidrun! Nii et esialgu on jälle millest unistada: tsitrusekasvatusest 59. laiuskraadil. See oleks tase! Unistada ju ikka võib, eks ole?
