Vanasti kasvatati ja hinnati ‘Paide taliõuna’ rohkem kui praegu, Eestis tuntakse teda juba üle 150 aasta. ‘Paide taliõun’ on meil üsna levinud rahvaselektsiooni sort, mis pärit Paide linnast. Juba 1860ndate paiku oli ta olemas Daugulle ja Willi puukoolides Tartus, seal hakati sorti ka paljundama.

Eelmise sajandi algusest on sort oma heade omaduste tõttu laiemat huvi tekitanud ning tema kohta on erialases kirjanduses üsna paljud sõna võtnud.

Aastail 1934–1985 kuulus ‘Paide taliõun’ kõikidesse soovitussortimentidesse. Viimasel ajal on ta välja jäänud, sest peale on tulnud palju uusi sorte. Puukoolid ei paljunda ‘Paide taliõuna’ juba aastaid, siiski pole sordi kasvatamisest päriselt loobutud. Vanemates aedades leidub teda veel rohkesti.

‘Paide taliõuna’ vili on väheldase kuni keskmise suurusega (50– 85 g), lameümmargune ja vähemärgatavate kantidega.

Mahlane ja magushapu

Koor on sile ja läikiv, rohekaskollast põhivärvust katavad punased triibud, mis mõnel aastal ulatuvad üle vilja. Viljavars on pikk ja asetseb tihti viltu.

Viljaliha on kollakasvalge ja peeneteraline, mahlane, omapärase magushapu maitsega. Vili valmib septembris ja säilib heades hoiuruumides, kus on püsivalt õige temperatuur (0–4°) kevadeni. Kui koristamisega hilineda, langeb säilivus ja kvaliteet aga kõvasti.

Puu on üsna jõudsa kasvuga. Võra on tihe ja ümar. Minu koduaia kaks puud on olnud täiesti terved ning hästi vastu pidanud kõigile haigustele. Samuti on sort talvekindel, puud on elanud üle kõik külmemadki talved. Noorema puu saak on tagasihoidlik, kandeeas puud kannavad aga rikkalikult.

Tartu lähedal Rõhu katsepunktis saadi aastail 1970–1981 keskmiseks saagiks puu kohta 115 kg (O. Arru, T. Siimisker 1983).

‘Paide taliõun’ on keskmise õitseajaga sort. Pärnumaal Nurme õunaaias on tehtud tema roosakasvalge õitsemise ajal ka üks lõik Tallinnfilmi linateoses “Tavatu lugu” (1973).

Parimaid tolmuandjaid ‘Paide taliõunale’ on ‘Antonovka’ ja ‘Valge klaarõun’. Mõlemad on mul koduaias ja nemad kindlustavadki paidelastele igal aastal korraliku saagi.

Minu koduaia kaks ‘Paide taliõuna’ on istutatud 1949. aastal. Kuigi juba üsna eakad, on nad igal aastal olnud väga saagikad, näiteks 2013. a sain ühelt puult üle 300 kg õunu, kusjuures osa saaki jõudis enne ka variseda.

Vajab hoolsat lõikust

Soovitan igal aastal lõigata võra hõredamaks, et õhk ja valgus pääseksid paremini võra sisemuses olevatele okstele. Iga-aastane okste harvendamine ja kärpimine soodustab vegetatiivset kasvu ning nii tekib juurde rohkem uusi viljaoksi.

Mina eemaldan suve keskel juulis paar korda osa üheaastastest kasvudest, et võras oleks rohkem valgust. Nii saan palju ilusaid suuri hästi värvunud õunu, n-ö standardseid õunu on tavaliselt üle 80% saagist.

‘Paide taliõuna’ kohta võin julgelt öelda, et ei tasu põlata seda vana sorti. Ta on maitsev ja ilusa välimusega. Õunad sobivad hästi mahla tegemiseks ja kuivatamiseks, kompotiõun ta siiski pole. Kui õunad noppida puult õigel ajal ehk koristusküpsuses, võivad need säilida maikuuni.

Ja mis sest, et puu hakkab veidi hiljem kandma, see-eest on ta talvekindel ja vastupidav ilmastikutingimustele. Kui vähegi võimalik, hoiame oma vanu ajaloolisi sorte.