Valgemädanik – vatitaoline mass punapeedil
Valgemädanikku põhjustab haigustekitaja Sclerotinia sclerotiorum ja teised mügarliudiku Sclerotinia liigid. Nad kahjustavad väga paljusid kultuure, kirjandusest on teada 408 peremeestaime. Tema mitmekesine peremeesorganismide ring ja võime nakatada taimi mistahes kasvufaasis muudab valgemädaniku väga ohtlikuks haiguseks. Seen võib säilida nii taimejäänustel (ka koristamata hoidlates), pinnases kui kasvavatel taimedel. Kasvavad taimed võivad ootamatult närbuda, alumised lehed kolletuda ja nakatumiskohtadest maha vajuda. Valgemädanik võib levida kiiresti põllul taimelt taimele kui ka koristatud saagil hoidlas.
Säilitatavatel juurviljadel on pruunikas kuni mustjas kude. Valgemädaniku kahjustus jääb kuivaks. Kahjustuskohale areneb peale valge vatitaoline seeneniidistiku kirme. Hiljem tekivad mütseelile algul heledamad hiljem mustad seenemügarad ehk sklerootsiumid. Sageli võib hoidlas peedi juurikatel olla mitu erinevat haigustekitajat (põhjustatud erinevatest seentest) sellest tulenevalt võivad juurikatel esineda samal ajal ka tumeroheline pruunoliivjas kirme vms. Kahjustatud köögiviljad lähevad mädanema.
Talvel on mustad sklerootsiumid pinnases puhkeolekus, kus nad idanevad kevadel või suvel. Lehtereoslatest (apoteetsiumitest) vabanevad kotteosed nakatavad lehti. Sageli tungib seen taimedesse haavandite või poolsurnud lehtede kaudu. Väga soodsatel tingimustel (niisked ilmad) nakatuvad ka terved koed. Sealt edasi areneb seen vartele ja teistele lehtedele. Tavaliselt varre sisemuses tekib ohtralt seenemügaraid. Seenemügarate idanemisel tekkinud seeneniidistik võib nakatada ka otseselt eoseid moodustamata. Haigustekitaja tuuakse hoidlasse tavaliselt saastunud mulla või saagiga.
Vältimine ja tõrje
Valgemädanik levib hoiuruumis kõrge õhuniiskuse korral ja seda kiiremini, mida kõrgem on temperatuur. Kergemini nakatuvad juurikad kui nad koristuse järgselt hoiuruumis närbuvad. Söögipeedi optimaalne säilitustemperatuur on +3...+4° C ja õhuniiskus 95-98%. Nakkus kandub edasi tervete köögiviljade kokkupuutel haigetega. Kontrollida regulaarselt säilitatavaid juurvilju ja eemaldada iga nakatanu.
Vältida vihmase ilmaga koristamist. Haigestunud taimed kokku koguda ja vältida seenemügaratega saastumist mulda. Haiguse levimist soodustab liigne lämmastikuga väetamine ja vigastused. Mitte kasvatada vastuvõtlikke sorte.
Söögipeet ei talu endale järgnemist samal põllul ning mitu aastat samal väljal kasvatades langeb saagikus märgatavalt. Samuti ei tohiks teisi maltsaliste sugukonna taimi samal kasvukohal kasvatada, vahe iseenda või sama sugukonna taimega peaks olema 3 aastat. Eelviljaks sobivad kultuurid, mis on saanud orgaanilist väetist või jätavad mulda palju orgaanilist ainet. Pöörata tähelepanu umbrohtude tõrjele, millel haigus võib säilida.
Kasvuaegselt võib proovida valgemädanikku nakatunud taimeosasid koheselt eemaldada ja lõikekohtasid tupsutada söepulbri, kriidi või lubjaga samuti kaaliumpermanganaadi (0,5g/1l) lahusega.
Valgemädaniku tõrjeks peedile registreeritud ja kasutada lubatud kasvuaegseid keemilise tõrje preparaate pole, kuid peedil esineb valgemädanik oluliselt harvem, kui porgandil. Kes on hädas porgandihaigustega võib kasutada preparaati Signum ning porgandi-mustmädanik vastu on registreeritud preparaat Folicur, mis ühtlasi pärsib ka valgemädaniku arengut. Mõlemad nimetatud preparaadid on vaid professionaalsetele kasutajatele st taimekaitsetunnistust omavatele isikutele.
