Vapper aafriklane – kaeralill
Ühes sellega ka väite, et kaeralilli pole Hiiumaal mingit tarvidust talveks üles kaevata – nad kasvavad siin aastaid väljas täiesti vabalt. Kindluse mõttes võib ju küll mõned sibulad talveks üles võtta, aga siis tahavad nad ikkagi jahedat ja peaasi: pisut niiskemat kohta. Näiteks külmkappi. No see veel puuduks, et ma oma igasuguseid mullaseid mugulaid hakkan külkappi lahtiste toiduainete vahele toppima!
Võib arvata, et teised pereliikmed tõstavad selle peale üsna õigustatud nurinat. Niisiis läksin kergemat teed ja jätsin viimse kui ühe kaeralille enne talve peenrasse. Igaks juhuks kuhjasin vaid männiokkamultši peale. Nõnda võin jõulukuulgi aias kaeralilli nautida. Või noh, mis nautimine see on: elutud varred hangest välja turritamas. Oleks ilmad soojemad püsinud, poleks sugugi aga olnud välistatud ka kaeralilleõied jõulukuul. See liik, õigemini küll hübriid (Crocosmia x crocosmiiflora) on üllatavalt vastupidav. Vähemalt samune Hiiumaal levinud oranžiõieline sort. Juba juulis pistis ta õitsema ja veel novembri algulgi võis imetleda nõtketel graatsilistel vartel uhkeldavaid hõõguvvärvilisi kellukaid. Tugevamad külmad pudendasid need küll maha, ent mõnda aega leidus varte tippudes poolpuhkenud oranže õiepungi. Varase päristalve saabumisel pidid siiski lõpuks nemadki alla vanduma.
Kaeralill on mu jaoks arvatavasti viimase aasta üks säravaim leid. Särav sõna otseses mõttes. Nende õite värvilaik priiskas üle aia kuude viisi. Tore, et talle nii koduselt kõlav nimi on antud: kaeralill tundukse hästi kokku käivat me rahvuslille rukkilillega. Tegelikult pärineb kaeralill aga sääraselt lõunamaalt, mida tema vastupidavuse juures on raske uskudagi. Nüüdseks on ta metsistunud mitmel pool maakera niiske paraskliimaga aladel, eriti näiteks Põhja-Ameerika idaosas ja Euroopas. Ise pesueht aafriklane, aga vahi milline elujõud! Kõik kaeralille 7(9) liiki pärinevad Lõuna-Aafrika niiskemast idaosast, üks liik elutseb ka Madagaskari saarel. Seal hakkavad nad õitsema kesksuvel (s.t lõunapoolkeral jaanuarist), ilu jagub talveni välja, ehk siis juunini. Nojah, mis õigest talvest saab rääkida Lõuna-Aafrika puhul… See läheb kindlasti pigem meie suve pähe.
Uurides kaeralille kohta netist teavet, sattusin väga huvitavale aadressile www.planzafrica.com. Seal on hulgana üles toodud Lõuna-Aafrika taimi-puid. Need annavad teatava ettekujutuse, millistes metsasaludes ja rohunõlvadel kasvavad kaeralilled looduslikult. Esmapilgul ikka väga eksootilises keskkonnas. Aina Aafrikale omased kõikvõimalikud akaatsiad, siis prootead, puukujulised piimalilled ja laiade lehtedega ürgsed okaspuud – kivijugapuud. Üllataval kombel leidub aga ka seoseid Lõuna-Euroopaga. Nii näiteks neli liiki õlipuid, sealhulgas Olea europaea subsp. africana, samuti harilikule tseltisele lähedane silekoorne heitlehine Celtis africana. Esindatud on ka “kadakad-küpressid”, ehk kolm liiki widringtoniaid. Siis Ilex mitis, samuti igihaljas Prunus africana. Päris koduseks kisuvad jõgede kallaste maastikud pajudega. Siiski on aafrika paju (Salix mucronata), hoolimata oma väga ehtpajulikust välimusest (pool)igihaljas tegelane.
Vat nii jah. Ajades kaeralille jälgi, võib sedapuhku hoopistükis jõuda otsaga Lõuna-Aafrika idaosa metsade lummusesse. Milline pilt see ikka on: tuttavlikud kaeralilled õitsemas jaanuaris kõige tolle liigikülluse keskel. Nõnda leidsin omale veel ühe mõtterännakute sihtpaiga. Tjah, kui nii võtta, siis on kaeralilled Hiiumaa (ja edukalt ka Mandri-Eesti) talvi trotsimas täitsa paras imelugu küll.
Siia lõppu ei saa ma aga kuidagi lisamata jätta pilti, mis jäi mind kummitama läinud septembrist: Kärdla sanglepalist tänavat mööda väntas jalgrattal vastu laps, pihus suur värvikas kaeralillepahmakas. Järelikult on need eksootilised lilled siin aedades juba nii tavaliseks muutunud, et neid vabalt lõikelilleks võetakse? Mina veel paraku ei tihka. Lase kosuvad esialgu. Ja kui hästi paljunevad, noh, äkki peaks kaeralille peenart hoopis suuremaks tegema? Kaeralilli ei saa aias vist kunagi liiga palju olla.
