Viis lihasööjat toataime
Väike näpitslill (Sarracenia minor)
Lehed on muundunud väikesteks kitsasteks "voolikuteks", mille ülaservas asuvad lõhnanäärmed putukaid ligi meelitavad ning sisemuses asuvad näärmed need lagundavad. Ei talu lupja, kasvukoht peaks olema õhurikas ning talvel ka jahe (10°).
Kanntaim (Nepenthes)
Lehetippudes olevate väänalde otsas ripuvad põnevad püüniskannud, mille põhjas on seedenõre, mis sisse kukkunud putukad lagundab. Suurte, eredalt värvunud lõksudega hübriidid armastavad niisket ning sooja kasvukohta.
Kärbsepüünis (Dioanea muscipula)
Omapärastel klapplehtedel on tundlikud harjased. Kui neile laskub putukas, sulguvad lehe poolmed selle ümber, lömastades putuka ning seedides selle. See looduse etendus on köitev. Et tagada taimedele vajalik õhuniiskus, kasvatatakse neid klaasanumates. Talvel vajab kärbsepüünis jahedat (10°).
Purpurne näpitslill (Sarracenia purpurea)
Selle liigi voolikutaoliste lehtede ülaservad on põneva vormiga. Ligimeelitatud putukad kukuvad näärmenõret sisaldavasse torusse, kust neil enam pääsu pole.
Võipätakas (Pinguicula moranensis)
See liik pärineb Mehhikost ning armastab soojust ja niiskust. Tema lehed on kaetud liimjate näärmekarvadega, mille külge taime ohvriks langevad putukad kleepuvad ning lagundatakse.
Allikas: Maaleht
