Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill.

Kui võilille lehti pleegitada, kaob mõrkjas maitse ja nad muutuvad mahedalt vürtsikaks ning muredaks. Pleegitamiseks pange lehepuhmiku peale kast, tünn vm anum. Võilillepeenra võib katta musta kilega.

Noori lehti hakkige võileivale ja tehke salatiks. Vanemaid lehti kasutage nagu spinatit, lisage supile ja ühepajatoidule. Juuri saab süüa nii toorelt kui keedetult, neist võib teha teed ja “kohvi”. Õisikutest saab valmistada veini, likööri ja siirupit, õisikunuppudest aga vale-kapparit.

Peenrale külvake võilill kevadel esimesel võimalusel, sest siis jõuavad taimed sügiseks kenasti suureks kasvada. Istikud võib ka ette kasvatada. Võilill on püsik, ja kui te sügisel juuri ära ei tarbi, on edaspidi väärtuslik salatitaim aias alati võtta. Et ta aga seemnest paljunedes tüli ei hakkaks tegema, korjake õisikud enne närbumist ära.

Võilill sobib hästi ka talvel ajatamiseks. Sügisel istutage juured suuremasse anumasse aiamulla või turbasegu sisse ja katke õhukese liivakihiga. Hoidke jahedas (0–5°) ja niiske õhuga pimedas kohas. Selleks et taim hakkaks lehti kasvatama, on vaja soojust (15–20°), anum olgu aga endiselt pimeduses. Paari nädala pärast on lehed tarbimiseks parajalt suured.

Ravimtaimena hinnati võilille kõrgelt juba muistsel ajal, teda on nimetatud lausa elu eliksiiriks. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist jne.