Zipa talu spaa – ripptool ja iluaed

Kohe kui päike soojemalt paistma hakkab, näeb Angela ja Ago Sillamäed aias rassimas. Seda tohutut tööde hulka ei kadesta vast keegi, samas võib kadedus närima hakata, kui neid puhkamas nähakse.

“Teised sõidavad puhkusereisidele, meie käime siin ning kõik säästud lähevad sellesse tallu. Kulutad, aga kui vaatad, siis ei saa nagu arugi, et kuhu see läks,” räägib Ago. Zipa talus, mis asub Kanassaare külas, on mehe suguvõsa elanud põlvest põlve. Praegu on see talu Angelale ja Agole koduks peamiselt nädalavahetustel.

Abielupaar tunnistab, et ühel päeval plaanivad nad päriseks Zipale kolida. Selleks on ka juba aastaid ettevalmistusi tehtud.

Kõrvalhooneid ja elumaja ühendavad looklevad korralikud kividest laotud teed, mida omakorda raamivad lillepeenrad. Neid on maja ja tiigi ümber uhkesti rajatud. Pole ka ime – perel on sõpru palju ning küllatulijatel on sageli midagi kingituseks näpus. Enamasti on selleks mõni taimepojake, roosipõõsas või püsilill, millele siis kiiresti peenras koht leitakse.

“Mulle meeldib rohkem aias mütata, töötan seal hea meelega, pliidi ääres mulle väga ei meeldi,” tunnistab Angela. Selgub, et kuna Ago viibib töö tõttu sageli kodunt kaugel, tuleb Angelal paljuga ise hakkama saada.

Pisut puhkust enne uut tööd

See pole tema jaoks mingi murekoht, sest elavaloomuline hing ei lase nagunii paigal püsida. Nõnda tulebki vaid imestada, et kõik maakividega ääristatud kõnniteed on suures osas naise tehtud.

Ago teha jäid eeltööd. Ta kooris traktoriga maapinna ära, aitas kruusa ja kivituha tee põhjaks laiali laotada ning selle raske rulliga üle käia.

Siis laotas Angela teele geotekstiili, et takistada umbrohu läbitungimist, ning viimaseks tööks sai kivide paika ladumine.

Maakividest ääred tariti siia eelkõige seepärast, et poest ei olnud võimalik dekoratiivseid teekattekive nii palju osta. Ent tulemus saigi sel moel omanäolisem.

Pärast suurt rahmeldamist tuleb aeg maha võtta ning tehtut nautida. Istumiskohti on aeda tehtud mitu. Kõige erilisem istekoht on ripptool, mis püüab kõigi pilke. Angela, kes töötab hambaravi assistendina, tegeleb töö kõrvalt mitme huvialaga n-ö hobi korras. Viimase kümne aasta jooksul on ta end täiendanud mitmel koolitusel. Tekstiilitöö õpingutel saadud teadmiste ja oskuse tulemus ongi linasest kangast ning linasest niidist heegeldatud katusega kiik, millel on isegi ajakirjade paigutamiseks parajalt suur tasku. Esmalt tegi ta sirelipõõsast võetud okstega kiige minimudeli, mis ripub nüüd aida kaunistusena.

Seejärel palus ta Agot, et too teeks ripptoolile kadakast karkassi. Sellele valmistas Angela istumispõhja džuudist ribadest, mida punus nagu laastkorvi põhja.

Seejärel õmbles linasest kangast kiigele ülejäänud osad, ka pea toetamiseks padjakese. Toreduse pärast lisas linasele tekstiilile pitsidest kaunistused ning päevavarju. "Natuke varjab ja natuke laseb päikest läbi," märgib meister ning jätkab naerdes. "Aga abikaasa ütles, et rikkusin oma tekstiiliga tema kiige karkassi ära!" Vihmaga tuleb kiik tuppa viia.

Suvetuba lõõgastumiseks

Ripptooli valmimise protsessist on naisel albumitäis materjali. See on tegelikult tema tekstiiliõpingute lõputöö, juhendajaks oli Ulve Kangro.

Tahtmise või vajaduse korral saab Angela selliseid tekstiilist kiikesid veelgi teha.

Enamik aega kulub siiski taluümbruse korrastamisele, mille juures hoitakse tagasihoidlikku ja maalähedast joont.

Tasapisi ja jõudumööda on vanu hooneid korrastatud, ning taas mõeldi nende tegemiste käigus puhkehetkedele. Suvine kambrike sätiti selleks puhuks vanasse aita. Siin näeb, et ega roigastest mööbli kokkupanekki naisele üle jõu käi. Aita tegi ta roigastest riiuli. Naabriteks nõukaaegsed mööblitükid ja diivanikatted, mis olid veel terved ning mida saab praegugi kasutada.

Pika talustiilis laua taga, mille keskmes perenaise heegeldatud linik, on hea juttu vesta. Peretuttavad ja sõbrad on aida omaks võtnud. Tulevikus plaanib Ago aidamaja teise tiiba, kus praegu on panipaik, veel ka sauna ehitada. Arvata võib, et siis on Zipal külalisi veelgi rohkem.