Pere ootab kingitusi, mis vajavad hankimist, ülemus nõuab vajalikus mahus töö lõpetamist enne pühi. Linn on rahvast ja sagimist täis, järsku tundub, nagu kõik inimesed sooviksid täpselt samu asju ning kaubanduskeskustes asuvad kauplused jäävad liiga väikeseks.

Mis siin salata, ka meie perre jõuavad jõulud ootamatu kiirusega. Käed-jalad on tööd täis, ehitustuhin on võimust võtnud ning enne 24. tuleb veel kiiresti vajalikud ehitusmaterjalid muretseda, sest kaupluste lahtiolekuajad on järgnevatel päevadel kaootilised.

Mehed on ehitusega küll tihedalt hõivatud, kuid meil emaga õnnestub siiski paar päeva enne jõululaupäeva leida ühine vaba aeg, et otsida sobiv kuusepuu (maja sellesse poolde, kus vanemad sees elavad).

Otsustame, et teeme sel aastal veidi teisiti ja muretseme kunstkuuse. Seda seetõttu, et sel korral pakuvad päriskuused meile silmailu päris oma hoovis ning ei tasu ahneks muutuda ja metsast üht veel endale krabada.


Lõpuks ometi on kuusk ehitud ja saan rahulikult oma lemmikvaibal pikutada…

Kunstkuusel võib olla ka tegelikult väga praktiline põhjus – kuna on võimalus valida (lisaks laiadele puudele) üpris kitsate puude vahel, mahub see kenasti ära ka sellisesse koju, kus ei ole väga laialt vaba pinda, mida kuusele pakkuda. Tõsiasi on muidugi see, et kingitusi on keerulisem kuuse “alla” sokutada.

Meie iga-aastane traditsioon “Ärme sel aastal kingitusi tee” kukkus järjekordselt läbi..

Majaehituse ja jõulude ühisosast nii palju, et kui 24. kuupäev oli meie jaoks tõesti vaba päev ning kõik tegelesid õhtusöögi ettevalmistamisega, pereliikmete külastamisega ja muude jõulumeeleolu tekitavate toimingutega, siis 22., 23., 25., 26. kuupäev ja sealt edasi möödusid päevad siiski töötähe all. See on selle-aastane (kui ka järgmise aasta) prioriteet ning enda valik.

Ja kummalisel kombel on niiviisi, et olgu töö kui raske tahes – kui see on enda valik ja otsus, siis ei tundu ka pühade ajal töötamine kuidagi vastumeelne ega tekita ebavõrdsuse tunnet “kõik teised ju puhkavad, miks mina pean üksi rabelema”. Pigem toimub töö innustava mõtte saatel: “Kui praegu tööd teen, saan järgmised pühad juba uues kodus veeta!”

Detsembri esimesel poolel valmis tulevase elutoa aluspõrand (sellest oli juttu eelmises postituses). Detsembri teisel poolel, enne pühi, jõudsime ette võtta järgmise ruumi – köök-söögitoa. Vana põrand sai üles võetud, kuid sellega kaasnevad uudised pole nii positiivselt üllatavad kui eelmise toa puhul.

Põrandaalune pind oli märg ning selle täitmiseks oli vaja liiva tellida. Samuti paistis paaril talal midagi hallituse-laadset (õnneks kaugeltki mitte majavamm) ning igaks juhuks tuli kõik allesjäävad talad spetsiaalse vahendiga üle tõmmata.


Alustades põranda ülesvõtmist, oli näha, et vanad põrandatalad on iseenesest korralikud ja jäövad oma kohale alles. Nagu elutoas, tuleb ka siia talasid kõvasti juurde lisada.

Kui kogu põrand oli üles võetud, selgus, et all oli väikestviisi bassein (või suurtviisi lomp, oleneb, kuidas võtta).

Siin on põrandaalust seisukorda lähemalt näha.

Liiva sai 29 ruutmeetri peale kärutatud vähemalt 50 täit – mõnus sügisene trenn läbi vihma ja tuule. Järgmised ülesanded köök-söögitoas, mis ootavad ees peale jõululaupäeva: uued põrandatalad paigaldada, kamina jaoks vundament valada, kamin ajutiselt paika seada, esimesed veetorud vedada, põrand soojustada, puitlaastplaat kõige peale – ja ongi üks tuba jälle aluspõranda võrra rikkam.

Tee seda, mida armastad ning armasta seda, mida teed!