AJAVEEB | Enne-talvised tööd, mis tuli kindlasti ära teha külmade saabumise eel

Punase majapoole ametlik üleandmine toimus 1. oktoobril 2017. Sügis oli käes ning talv juba uksele koputamas.

Ilmale ei saa panuseid teha ning mõistagi on väga keeruline ennustada, millal esimesed öökülmad kohale jõuavad. Mitmed tegemised ootasid toimetamist enne külma tulekut: heki istutamine, vee majja vedamine, sauna duširuumi ehitamine, sidekaabli majja toomine. Samuti oli vaja enne sisse kolimist väljavalitud ala aiaga piirata, seda just vanemate koera tarvis.

Kooskõlas naabritega otsustasime enda ja naaberkrundi vahele heki istutada. Seni ei märkinud kruntidevahelist piiri midagi muud peale mõne toika (~100 meetri peale) ning visuaalselt oli raske hoomata, kus kohas üks krunt lõpeb ja teine algab. Igaks juhuks tuli kiirelt tegutseda, sest sügis hiilis ligi ning puud peaks enne öökülmade tulekut veel jõudma kohaneda. Heki istutamiseks valisime hariliku elupuu “Brabant”. Piiri pikkus, millele valmistusime istutama, oli ~80 meetrit (tegelikult on kruntide vaheline piir pikem, kuid otsustasime ojaäärse suure kallaku peale mitte istutada).

Heki istutamiseks ajasime kokku viis inimest: meie elukaaslasega, minu vanemad ning vanaema, kes suure heameelega kaasa tahtis lüüa. Alustasime hommikul kella 11 ajal, teadmata, kui kaua see 80 meetrit puude istutamist aega võtab. Eesmärgiks oli ühe päevaga siiski valmis saada. Kõigile oli oma ülesanne kätte antud – üks kaevas, teine tegeles vee toomisega, kolmas istutas, neljas raputas mätastest mulda, viies transportis puid. Puude toomine õigesse kohta oli päris paras trenn – autoga ei saanud neid tuua lähemale kui 60 meetrit ning edasitoimetamine toimus kondimootori abil.

Alustasime ojapoolsest äärest, kallaku jalamilt. Ilm oli suisa suvine.

Nii see puuderivi kasvas…

Miks just harilik elupuu “Brabant”? Seetõttu, et sellele sordile on iseloomulik kiire kõrguskasv ning hea harunemisvõime. Samuti on ta igihaljas ning täidab hekikohustust võrdselt hästi igal aastaajal. Puud sai istutatud iga poole meetri tagant, nii nagu seda on soovitatud hekipuuna istutada. See tähendab, et meil läks tarvis umbes 160 puud, et kogu väljavalitud piir hekiga katta. Endagi üllatuseks lõpetasime juba kella 14 ajal – see teeb kõigest 3 tundi ja 160 puud!

Oktoobrikuus oli vaja veel ka vesi majja tuua – selleks kulus 2-3 päeva. Esmalt tuli saunast majani (~30 meetrit) kraav kaevata, mis osutus sügisesel ajal päris ajamahukaks. Nimelt on selles piirkonnas üldiselt väga niiske pinnas (ka suvisel ajal), eriti veel sügisesel sajuperioodil. Torude maasse panek läks aga juba kiiremini ning vesi saigi majja! Duširuumi või vannituba majas ei ole, seega leiab vesi kasutust vaid köögis, kuhu sai paigaldatud ka väike soojaveeboiler. Ka WC puudub ning esialgu jääb kasutusse vaid kuivkäimla, mis küll ei asu õnneks õues, vaid maja eeskojas.

Pesemisvõimalus on eraldi saunamajakeses, kuhu sai sisse ehitatud dušinurk. Kui tekib soov pesema minna, tuleb esmalt puuküttega saunaahi soojaks kütta ning see omakorda soojendab boileris (täpsemalt puuküttega soojaveeboiler) olevat vett. Dušinurga olemasolu sealjuures on mõnus luksus.

Selleks, et duširuumile koht tekitada, vajas sauna leiliruum veidi ümberehitust. Sauna lava sai ümber paigutatud teise seina ning paras ruum duši jaoks oligi olemas.

Esmaste asjaajamiste hulka kuulub ka sidekaabli toomine majja. Selleks kaevasid mehed (meie oma pere mehed: Jüri ja Valdo; täpsem info “Autorite” rubriigi all) kraavi maasse, paigaldasid sellesse PM-toru (40 mm) ning kaabliehitusfirma mehed ajasid sellest sidekaabli läbi. Nii lihtne see oligi!

Viimane kiire asi enne vanemate sissekolimist oli väljavalitud ala piiramine aiaga, et koer omapäi liiga kaugele uusi valdusi ei läheks avastama. Kuna 5500m² ala oleks liialt suur, mida kiirkorras aiaga piirata, otsustasime koerale vabalt jooksmiseks jätta u 900m² ala. See on niikuinii suurem ala kui senises elukohas, seega jääb koer selle otsusega ilmselt täitsa rahule.

Aed valmis paari päevaga – puupostid maasse, võrk külge. Ka ajutistele sissesõidu/-käigu väravatele said kodukootud puust raamid ning võrk nende sisse.

“Oma kodu tunne on kõige tugevam siis, kui selle heaks on midagi oma käte ja mõistusega tehtud.” (Arnold Rüütel)