Anname teilegi võimaluse heita pilk maja sisemuse üldseisule. Millised mõtted esmajoones tekivad?

Pildid on tehtud ruumidest, kus pole ees ülearu palju kappe või muid võimalikke asju.

Plaan number üks on meie majapool üleliigsetest asjadest tühjaks saada. Ja see pole põhjuseta eraldi plaanina tööde nimekirjas – nimelt on sinna aastatega kogunenud väga suur hulk mööblit, raamatuid, ajakirju, nõusid, riideid ja muud pudi-padi.

Niisiis, kõigepealt otsime ajalehest välja ühe asjatundja meesterahva, kes otsib/ostab kokku vanu raamatuid, märke, pilte ja muud asjalikku vanakraami. Ta veedab meie juures kiire pooltunni ning tuvastab, et väärt kraami on ainult peotäie rinnamärkide ja ühe seinapildi jagu. Väärtus seisnes tervelt kümnes euros. Tuli tõdeda, et asjadest me selles majas väärtust ei leia, kuid see pole mingi katastroof. Pigem teeb see vanast kraamist vabanemise just lihtsamaks.

Siiski-siiski leidsime hiljem ise mõned raamatud näiteks aastatest 1878, 1911 ja 1926, mille otsustasime “reliikviana” alles jätta.

Selliseid eriti vanu raamatuid leidus tegelikult kokku tervelt väikese virna jagu, kuid mitmed neist olid sõna otseses mõttes ussitanud ning mõnel puudusid just esimesed lehed, nii et aastat oli väga keeruline kindlaks teha.

Viime teid põgusale visuaalsele tuurile ka õue ning kõrvalhooneni. Õuega on nii, et pinnas on künklik ja konarlik ning kogu ümbrus meenutab heinamaa laadset ala. Seega muru külvamisest või muust haljastusest veel rääkida ei saa. Paljusid puid-põõsaid, mis seal aastatega on oma koha leidnud, kimbutavad erinevad haigused. Samas, suured, vanad ja võimsad (terved) puud on need, mille kindlasti alles jätame.

Meie uus õu novembrikuu närtsinud ilus.
Kõrvalhoonesse jõudmiseks peab ületama “mägesid” ja “orge”, aga väike trenn tuleb ainult kasuks ning seda magusam on tunne kohale jõudes.
Siin on näha mõned suured lehtpuud ning ka kuused, millest enamik jääb alles.

Edasijõudmise saladus on alustamine.
(Tundmatu autor)