Eesti orhideed – õrnad ja omanäolised
Kamp välismaalasi huilates ja fotoaparaadiga vehkides ees, eestlased imestades järel – ons need kõrred
meie heinamaal siis tõesti midagi väärt?
Vilsandi rahvuspargis asuva Loona mõisa perenaine Maarika Toomel on märganud, et välismaalased peavad meil sirguvaid haruldasi taimi väärtuslikumaks kui eestlased ise. Osalt tuleb see sellest, et näiteks Lääne-Saaremaal on olemas peaaegu kõik Eesti orhideed, ning inimesed on selle teadmisega harjunud. Harjunud asja on imelik imeks panna ning lõpuks ei oska jalge ees kasvavat rikkust enam märgatagi. Pärast jaanipäeva Lääne-Saaremaal peetud esimene orhideefestival püüdis pilti muuta ja “Märka lille!” nime kandva nädalaga inimeste tähelepanu rohu sisse suunata. Aga ka kogu piirkonnale laiemalt.
Käopõlled, ööviiulid ja kärbesõis
Maakodul õnnestus pooljuhuslikult sattuda esimesele Loona mõisast startinud ülimalt emotsiooniküllasele orhideeotsingule. Esimesed kümmekond taimehuvilist suundusid Kuusnõmme poolsaarele loodusgiid Maie Meiusi suunamisel ning lilled hakkasid end näitama niipea, kui jalg autost maha saadi.
Pärast esimest kümmet sammu ei olnud sakslastest, soomlastest ja eestlastest rühm veel kordagi pilku jalgade juurest kõrgemale saanud – nii palju oli vaadata.
Lillade õitega pikka kasvu balti sõrmkäpp oli üks esimesi, kes end märgata laskis, edasi juba valge tolmpea ja kahelehine käokeel ehk ööviiul. “Mis see roheliste õitega on?”
“Oot-oot! See on ju suur käopõll!”
Leide tuleb nii palju, et fotograaf ei jaksa kõiki üles pildistada ning käopõlle ta ei leidnudki enam omapäi rohust üles! “Õied on tal tõesti rohelised ja võib isegi mõelda, et mis seal siis nii vaadata on,” selgitab Maie Meius. “Aga see orhidee meelitab putukaid hoopiski nektariga ning lähedalt vaadates on õiedki väga huvitavad!”