Kevadhommikuti kõlab äratuskella asemel metsast käo kuku-kuku ning talve hakul tulevad tihased maja palkseina pragudesse peitunud putukaid otsima. Lae ja katuse vahelisse ahtakesse ruumi seab end igal hilissügisel sisse hiirekoloonia.

Nugis sõi ühel aastal naabrite magusate ploomide puu paari ööga nii paljaks, et inimestele jäid vaid mõned viljad. Metssead võtsid mullu kevadel küla teises otsas äsja maha pandud kartuli nii hoolikalt üles, et pererahval pärast seda põllule enam asja polnud. Igal varakevadel kihutab otsejoones läbi meie väikese rannaküla vähemalt üks noor, äsja ema juurest ära aetud karu, kes endale uut elupaika otsib. Sääskedest ja muudest putukatest ei maksa rääkidagi, need trügivad lausa tuppa.