FOTOD: Oravate seebiseriaal akna taga

Merle Laube saab koos oma poja Raideniga igal hommikul oma kodu aknast uudishimulikke oravaid näha. Algas kõik talvel. "Alguses käsid nad vaikselt linnukeste toitu näppamas. Hiilisime kaameraga ligi, et neid pildistada," meenutab Merle. "Suvel nende pere suurenes ja iga päevaga muutusid nad aina julgemaks."

Aasta tagasi oli oravaid vaid kolm. Emme-orav nägi närb välja ja Merlel hakkas temast kahju. Ta hakkas linnumajja toitu panema. "Emaorav, kelle kõrvadel olid tutid, oli julge ja käis ilusasti söömas.Isane,ilma kõrvatuttideta, torises kõrval. Aga ühel päeval jäi ilma tuttideta orav auto alla. Aga kevadel, tõi emme oma neli poega meie linnutoidulauaga tutvuma."

Nüüd on oravad igal hommikul kell viis akna taga. Linnusöögimajja jõuavad nad mööda pere magamistoa aknaplekki. See äratab pererahva loomulikult üles."Mõnel hommikul on neid söömas liiga palju, siis on suur madin.Tean, et neid ei tohiks suvel toita, aga nende rääbakate emmede pärast olen ikka seemneid pannud. Aga - sel aastal pole me rüüstatud linnupesi näinud," mainib ta lootuses, et on lindudele teene teinud.

Merle ja Raiden märkasid, et noored oravad on lärmakad ja parajad kadekopsid. Kui üks orav on linnumajas, siis teine sinna naljalt ei mahu.

"See, kes majas sees, peletab järgmise tulija kohe minema. Ja kui neile midagi ei meeldi, kas siis teine orav, kassid või Raiden, kes neid aknast uudistab, siis hakkab orav sabaga töötama, see on ülikiire sabatrummledus. Seda on vahva vaadata! Ise vaatab sind terasel pilgul, mis justkui küsib – "no kas said nüüd aru!"

Merle usub, et tuppa oravad vist siiski ei tuleks, kuigi mõnikord on nad uudishimust akna vahele trüginud. Pere kassid Draakon ja Käpu on neid nii läbi akna kui lahtisel aknal peesitades päris ligidalt oravaga tõtt vaadanud. Õnneks ei ole midagi juhtunud.

Maakodu septembrinumbris on oravatest veelgi juttu. Jana Rand kirjutab oma kogemusest oravatega artiklis "Kuidas kaitsta oravaid?"